Pensionäride märultsirkus
„Palgasõdurid 4“ on sedalaadi film, mida minna vaatama siis, kui on soov saada natuke tsirkust, nalja ja meelelahutust.
Margit Adorf
Mingeid kõrgeid ootusi sellele filmile panna ei tasu, sest tegu pole juba eos sedalaadi filmiga. Kes on näinud varasemaid osasid, see teab, et oodata on kampa vanu märulistaare, sekka mõned nooremad, kuid peategelasteks on endiselt pensionile läinud superkangelased. Mitte müstilised superkangelased, vaid sellised James Bondi stiilis maailmapäästjad. Ja muidugi tuleb neil taas maailm kurikaelte küüniste vahelt välja kiskuda.
Seekordse staariansambli moodustavad Sylvester Stallone, Dolph Lundgren, Jason Statham ja Randy Couture, aga lisaks 50 Cent, Megan Fox, Andy Garcia jpt. Komistuskiviks on kehvapoolne režissöör Scott Waugh, kes on rohkem kogenud hoopis kaskadööri ja näitleja ametis, kuid eks see oskus tuleb kõnealuse filmi puhul kasuks ja päris ära ta seekordset osa ei riku.
Olgu öeldud, et esimese osa režissööriks ja stsenaristiks oli muskelnäitleja Sylvester Stallone ise, teisel Simon West, kolmandal Patrick Hughes. Suuremateks publikulemmikuteks on 1 ja 2. osa. Läbivalt on peaosades alati olnud Stallone, Statham, Lundgren ja Couture. Esimene osa jõudis kinodesse 2010. aastal, režissöör on igal osal olnud erinev, kuid neljas, praegune, osa on esimene, mille juures Stallone autorlus stsenaristina puudub.
Esimeses kolmes osas on staaride paraad olnud suurem, osa näitlejate puhul on nüüdseks aeg teinud oma töö, näiteks esimeses kahes osas näitles ka Bruce Willis, kuid tema on nüüd haigestunud ja ei saa enam üldse kuskil näidelda. Kolmes esimeses osas tegi kaasa Arnold Schwarzenegger. Tema oli kolmandas osas sedavõrd pettunud, et neljandasse teda enam meelitada ei õnnestunud.
Paraku tõesti, neljas Palgasõdurite osa on sarja seni nõrgim film, kuid ometi ei saa seda veel nimetada kuidagi halvaks. Normaalne keskmine märul, plahvatusi on, nalja saab, tagaajamist ja trikke kuhjaga. Korralik töö, kuigi kui võrdlema hakata, siis jah, võib öelda, et eelmised olid paremad.
Schwarzeneggerile on ette heidetud, et oleks võinud teha mingi pisirolligi, minnes oma tegelase Trenchina parima sõbra Barney matustele, ega see tema karjäärile nagunii halvasti poleks mõjunud. Aga mis teha, ka staaridel on põhimõtted.
Schwarzeneggeri hinnangul ei olnud neljanda filmi stsenaarium piisavalt hea. Ja mis on filmi vundament? Stsenaarium. Kui see on hõre ja nõrk, ei saa sellest teha väga head filmi. Märuli või õudusfilmi puhul kehtib muidugi ka, et kui kehvakese stsenaariumi peale palju dünaamilist ja eriefektidest küllastunud visuaali laotada, siis paistab parem välja küll. Aga lõpuni ära ei peta.
Palgasõdurite filmi neljandat osa hakati ette valmistama juba 2014. aastal, algselt oli juttu külalisstaaridest nagu Pierce Brosnan, Jack Nicholson või Clint Eastwood, kuid asi jäi venima ja takerdus vaidlustesse ning 2017. aastal lahkus Stallone loometiimist, ületamatute erimeelsuste tõttu. Projekti päris maha ei maetud, kuid ka edasine tee esilinastuseni kulges üle kivide ja kändude. Kui veidigi seda tausta teada, siis on üldse ime, et film nii kõbus välja kukkus.
Sisu poolest on teos märul nagu märul ikka – palgasõdurite meeskond võtab vastu ülesande peatada terroristide grupp, kelle käes on ohtlikud tuumarelvad, millega nad plaanivad vallandada III maailmasõja. Kõik kulgeb enamvähem ootuspärast rada pidi, kuid lõpu üle võib vaielda, et mis või kuidas seal täpsemalt toimus. Arusaadav, sest tõenäoliselt on tulemas ka viies osa.
Kogu eelneva virina kokkuvõtteks tuleb siiski öelda, et meelelahutusfilmina „Palgasõdurite“ saaga mulle meeldib ja kuigi iga fänngi tunnistab, et uus osa pole selle sarja parim, siis pole see ometi ka märulisõbra jaoks täiesti vaatamiskõlbmatu. Ütleme nii, et pole gurmee, aga vähemalt normaalne käsitööhamburger. Kui sulle hamburger ei meeldi, ära vaatama mine, siis pettud. Suurema tõenäosusega jääd siiski rahule, kui lähedki selle mõttega, et tahaks natuke kärtsu ja pauku.
