Pensionitõusu veksel vajab lunastamist

Riikliku pensionikindlustuse peamine mõte on tagada inimesele piisav sissetulek pensionipõlves. Ja on põhiseaduseski kirjas, et Eesti kodanikul on vanaduses õigus riigi abile.

Eurostati andmetel on aga Eesti vaesusriskis elavate eakate osakaalu poolest Euroopa Liidus juba aastaid „auhinnalisel“ esimesel kohal. Tunamullu elas 65-aastastest ja vanematest inimestest 47,5 protsenti suhtelises vaesuses.

Eesti kulutused pensionisüsteemile on allpool OECD riikide keskmist taset. Hinnad kasvasid meil aga teist aastat järjest 3,4 protsenti aastas ja 2018. aastal oli hinnatõus euroala kiireim. Kõige rohkem mõjutas seda kodukulude tõus: kallinesid nii elekter, soojusenergia kui ka gaas.

Jutt ei ole niisiis sellest, et elatanud inimestel ei ole raha soojamaareisiks ega isegi ootamatuteks väljaminekuteks, jutt on kõige hädapärasemast – vajadusest maksta kommunaalkulusid, osta süüa ja ravimeid.

Tegelikult ei ole raha riigikassast otsa saanud ja Eesti majandus kasvab. Kasvab endiselt: esimeses kvartalis suurenes SKT võrreldes aasta varasemaga 4,5 protsenti, ületades nii analüütikute ootusi. Riigi järgmise aasta kulude maht on ümmarguselt pool miljardit eurot suurem kui tänavu.

Kogu asi taandub sellele, millele valitsus raha leiab ja millele mitte. Nii ole ei raha nähtud ette erakorraliseks pensionitõusuks. Raha pole ei õpetajate, päästjate ega politseinike palgalisaks. Lubatud ja suurerakondade poolt allkirjadega kinnitatud täiendav teadusraha jääb samuti eraldamata. Mis murtud lubadused meie teaduse, kõrgkoolide ja targa majandamisega ehk siis Eesti tulevikuga teevad on omaette teema.

Tõsi, peaminister on lubanud need küsimused sügisel üle vaadata, enne kui 2020. aasta eelarve eelnõu riigikogusse jõuab. Erakorraline pensionitõus omakorda on üks neid küsimusi, mille juurde on lubatud tagasi tulla uue majandusprognoosi valguses.

Õigusega on küsitud, miks enne märtsikuud, riigikogu valimiste eel majandusprognoose ja hoiatusi mitte millekski ei peetud. Et strukturaalne eelarve on tasakaalust väljas ja kasvatab miinust – see ei saanud ju tulla üleöö üllatusena. Ometi lubasid suurerakonnad eesotsas peaministriparteiga hüppelist pensionitõusu. Miks oli vaja ootusi üles kütta? Ikka selleks, et valimistel hääli saada.

Puudutab ju pensioni suurus enam kui 300 000 inimese toimetulekut ja kaude ka nende lähikondlasi. Niisama läheb väga paljudele peredele korda ka alushariduse kättesaadavus. Prii lasteaiakoht ja -lõuna oli veel üks sotsiaaldemokraatide programmilisi seisukohti, millega nii üks kui teine erakond flirtis. Näib, et valimiste eel oleme kõik sotsiaaldemokraadid.

Ega eakate või laste eest hoolitsemine olegi parteipoliitiline printsiip. Vähemalt ei tohiks olla. Heas vormis demokraatlikus riigis peaks see olema parteideülene põhimõte, sest tegu on üldinimlike väärtustega.Inimene peab saama väärikalt elada ka siis, kui ta jõud raugema hakkab.

Ent ka riigi toimimise seisukohalt on just pensionitõusu veksel see, mille valitsus peab hulga katteta vekslite seast kindlasti välja lunastama. Rahvastik vananeb, eakate probleemid kuhjuvad kiiresti ja iga-aastane pensionide indekseerimine ei päästa pensionäre vaesusest.

Küünilisena mõjub aga erakorralise pensionitõusu sidumine sellega, mis otsusele jõutakse teise pensionisamba asjus. Kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisega kaoks riigil kohustus panna omalt poolt neli protsenti töötaja palgalt teise sambasse. Peaministri meelest võiks see olla üks kate pensionide tõstmiseks. Mida rohkem on kogumispensionist loobujaid, seda rohkem jääks riigile raha.

Seega mõtleb valitsus tulevastelt pensionäridelt raha ära võtta, et anda praegustele juurde. Töötegijaid on võrreldes eakatega aga tulevikus veelgi vähem kui praegu. Ei saa sedasi hundid söönuks ega jää lambad terveks!

Tõsi, kokku on lepitud pensionäride tulumaksuvabastuse suurendamises 50 euro võrra, mille tulemusena võib keskmine pension järgmise indekseerimise järel tõusta maksuvabast miinimumist kõrgemale. See otsus puudutab küll neid pensionäre, kes tööl ei käi.

Et anda õigetele otsustele hoogu juurde, on riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liikmed kavandanud riikliku pensionikindlustuse seadusesse täienduse, mille järgi tõuseb pensioni baasosa pärast 2020. aasta 1. aprilli indekseerimist 100 euro võrra ja rahvapension 60 euro võrra.

Valijatelt küsisid mandaati erakorraliseks pensionitõusuks pea kõik parlamenti jõudnud erakonnad, liiati oli tegu peaministripartei ühe põhilubadusega. Juba sündsustunne nõuab, et meie ettepanek leiaks laiemat toetust. Nii andsingi mai lõpus riigikogule üle seaduseelnõu, mis tõstaks tulevast kevadest erakorraliselt pensione. Sest pensionäril raha ei ole, aga riigikassas on.

Heljo Pikhof,

Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees