Piraadiseiklus kogu perele
Sel nädalal jõuab kinodesse Eesti kõigi aegade kalleim mängufilm „Erik Kivisüda“.
Filmile on stsenaariumi kirjutanud Andris Feldmanis ja Livia Ulman, kuid tegemist ei ole päris originaallooga, vaid linateos põhineb Sass Henno lasteraamatul „Mereröövlimäng“. Aga siiski, see ei ole ka otseselt romaani ekraniseering, vaid ammutanud sellest inspiratsioon. Sisu kattub küll laias laastus, kuid ei ole päris nii, et kui film nähtud, siis teate, mis raamatus juhtus või vastupidi. Õigupoolest on tegijad öelnud, et mitme aasta vältel, kui stsenaariumit lihviti, ei jäänud lõpuks Henno loost enam midagi järele.
Igal juhul – režissöör Ilmar Raag sai oma filmi valmimiseks tõuke just Henno romaanist ja nüüd on teos kinodesse maandunud. Maksma läks see ilu neli miljonit eurot ja tegu on õige mitme riigi koostööga – Eesti, Luksemburgi, Ukraina, Leedu, Läti ja Soome. Nii rohke raha ja nii paljude tegijatega ei saagi vist mingit halba tulemust oodata ja peab ütlema, et kes kinno läheb, see pettuma ei pea.
Siiski – kriitikul on alati ka mõni kriitikanoot tagataskus ja ärge pahaks pange, film mulle ja 8-aastasele sihtgrupile väga meeldis, aga minu hinnangul olid lapsed kevadel kinodesse jõudnud Jaak Kilmi lastefilmis „Tagurpidi torn“ paremini näitlema pandud. Muidugi ei olnud tegemist samade näitlejatega ja see ei tähenda, et Raagi filmis nad halvasti näitleksid.
Noored peategelased on Herman Avandi Eriku rollis ja Florin Gussak Mariana. Florin on Raasikult pärit tüdruk, Erik aga Pärnu poiss. Filmi seikluslikud sündmused hakkavad hargnema, kui vanematega vanasse lossi kolinud Erik ja seal varem elanud Maria lähevad otsima Maria tööreisil kadunuks jäänud merebioloogist ema ning satuvad elu ja surma piiril asuvasse Kahevahelmaailma.
Filmis on suurepärane kunstnikutöö (Kari Kankaanpää), muljetavaldavad eriefektid, kaasahaarav muusika, millest lõpulaulu kirjutas ka Lottele muusikat teinud läti laulja Renars Kaupers ja palju väga ägedaid piraate, kes näevad välja just täpselt sellised nagu ühed õiged muinasjutupiraadid olema peavadki – lopsakalt tätoveeritud, parasjagu rumalad ja korralikult verejanulised.
Niisiis – lapsed jõuavad seiklusrikkalt piraadilaevale, mis ei ole sugugi tavaline laev, vaid selles ei leidu peale laste tegelikult mitte ühtegi elavat hinge. Piraadid ja nende pealik on surnud, neil puudub peegeldus ja nad on määratud kahe maailma vahel ulpima terveks igavikuks. Kui just mõni elav hing neid sealt omaenda elu hinnaga ära ei päästa… Piraatide kapten aga ei ole kaugeltki mitte mingi jõrm habemik, vaid hoopis karm naisterahvas Laura Peterson-Aardami kehastuses. Läbi konaruste jõutakse lõpuks mitte just kõige õnnelikuma lõpuni, õrnemad lapsukesed poetavad filmi lõpus kindlasti ka pisara, minu laps natuke nuttis. Aga see käib asja juurde.
Eesti vaatajale meenutab linateos kindlasti veidi „Arabella, mereröövli tütar“ filmi ja võrdlusmomente on siin küllaga. Mulle meeldis Arabella film rohkem, aga olen kindlasti mõjutatus sellest, et tegu minu lapsepõlve filmiga. Minu 8-aastasele tütrele meeldis Erik Kivisüdame lugu väga, ta elas sellele kaasa kogu südamest ja jäi kinoskäiguga rahule.
Lapsevanemana lisan omalt poolt, et mul ei hakanud seda teost vaadates igav, mis on lastefilmide puhul suur pluss. Muusikalise poole pealt oleks võinud rohkem laulunumbreid olla, selles osas mulle meeldibki Arabella film rohkem, et seal on muljetavaldavad muusikalised etteasted. Kivisüdames selline klassikaks muutumise potentsiaal puudub.
Kokkuvõttes aga – tubli töö ja korralik tulemus, kindlasti väärib kinoskäiku. Hoiatusena ütlen vaid niipalju, et ärge viige kinno liiga väikseid lapsi. Vanusepiiriks on 6 aastat ja sellest võiks kinni pidada – esineb hirmsaid kohti, mis pisikestele ei sobi. Lisaks võiks kinno minev laps teada seda, misasi on surm. Kui te ei ole lapsega varem surmast rääkinud, siis kindlasti ei ole see film sobiv koht, kust teada saada, et ema võib ära surra. Suurematel lastel ei tohiks filmist arusaamisega küll mingeid probleeme olla ja lõppude lõpuks võidavad siingi sõprus ja armastus, mis ongi elus peamine.
Margit Adorf
