Piret Saul-Gorodilov esitles esikromaani „Kaadrivälised“

Lääne-Virumaa keskraamatukogus tutvustas Piret Saul-Gorodilov trükisooja romaani „Kaadrivälised“, mis valmis näidendi „Tark mees taskus“ põhjal.

Ülle Kask

Piret Saul-Gorodilovi vastilmunud romaani „Kaadrivälised“ esitlusel osales ka kirjastuse Hea Lugu projektijuht-toimetaja Meeli Müüripeal, kes küsis Piretilt: „Kas hirmu polnud, kui pöörad oma hinge tagurpidi ning tuled oma mõtete ja tekstiga avalikkuse ette? Osa kirjanikke on väga introvertsed ega julge seda teha.“

„Mul ei ole enese avamisega probleeme, sest head sõnad on need, mis elus edasi viivad,“ vastas Piret, lisades et omal ajal saadud tagasiside kirjutada ausalt kõnetab teda tänaseni. „Ei ole vaja läbi hirmust tihedate lillede neid asju näidata. Tuleb otse välja öelda, ei pea süvasemiootiliseks minema,“ lausus ta.

Piret, kelle sulest on viimasel ajal ilmunud artikleid ka Kuulutaja veergudel, rääkis, et hakkas kirjutamisega tegelema umbes 40-aastaselt. Raamatud aga pakkusid talle seltsi juba lapsena. Kooliajal sai temast teatrifänn, mõnd etendust vaatas ta vahel mitu korda. Piretit hakkas huvitama, kuidas näitekirjaniku tekst lavale jõuab. „Mingil perioodil kuhjus minusse hästi palju mõtteid, kujutlusi ja süžeesid – kui etendus magusa koha pealt lõppes, kuidas mina edasi kirjutaksin. Tekkis tunne, et ah, kirjutaksin ise ka mõne raamatu.“

Avapauguks peab Piret aega, mil ta kutsuti osalema vastloodud Sõmeru näiteringi. Etendusest „Kaheksa armastavat naist“ inspireerituna käis tal n-ö klõks ära ja ta kirjutaski esimese näidendi „Sipelgapesa“. Naistest, kelle mehed olid Soome tööle läinud, aga krapsakad õrnema soo esindajad ei jäänud remontimata korteritesse pisaraid valama, vaid asutasid disaini- ja ehitusfirma.

„Praegu oma loomingule tagasi vaadates oli see väga algeline ja nõrk tekst,“ nentis Piret. „Aga ma läksin sellega ka ülevaatusele. Piisas sellest, et Urmas Lennuk ütles paar tunnustavat sõna ja mulle oli tõuge antud, et pean edasi kirjutama.“

Pireti sõnul muutis tema elu MTÜ Drakadeemia ja selle eestvedaja Siret Campell, kes korraldas näidendite ja loovkirjutamise kursuseid. Tulevane kirjanik ammutas sealt mitme aasta jooksul vajalikke teadmisi ja praktikaid.

„Tollal öeldi mulle väga palju kõrvalt, et mis sa nalja teed, kirjutamist ei ole võimalik õppida, kirjutamine peab sul sees olema,“ märkis Piret, kes vaidleb vastu ka siis, kui keegi ütleb, et sul peab olema anne. „Ei, selle asja nimi on kutsumus. Tunned kutset, et tahad kirjutada, järgnedki sellele kutsumusele ja hakkad võimalusi otsima. Ega ikka ei ole lihtsalt nii, et sul on anne, istud maha ja klõbistad midagi valmis. Kõige taga on tohutu töö ja tahe,“ arvas vastse raamatu autor.

Piret ongi sestpeale kirjutanud näidendeid, teinud koostööd teatriga Must Kast ja lavastaja Eva Kalbusega ning mitmete teiste Eesti tuntud teatraalidega. Teda on premeeritud ja ära märgitud nii lühinäidendite- kui raadioteatri kuuldemängude konkursil.

Triumf saabus aastal 2015, mil Piret Saul-Gorodilov võitis Eesti Teatriagentuuri näidendivõistluse teosega „Tark mees taskus“. „Endale täiesti ootamatult, kuna ma olin aastaid näidendeid konkursile saatnud ja edu polnud saavutanud, aga tookord see mul õnnestus,“ möönis Piret.

Näidend pälvis ka kultuuripreemia „Üllatus“. „Üllatus võis seisneda selles, nagu mulle hiljem tseremoonial, küll mitte laval, kuid siiski otse öeldi: „Sa töötasid seal prügimäel ju.“ Ma olin nimelt jäätmekeskuse kaalumaja töötaja, ei oleks osatud arvatagi, et selline inimene võib näidendivõistluse võita. Jah, need kes prügimäel töötavad, oskavad ka kirjutada,“ naljatas Piret.

Näidend „Tark mees taskus“ pole veel lavalaudadele jõudnud. „Just sellepärast, et ta niimoodi on seisma jäänud, hakkasin mõtlema, et see teema on mulle siiski väga südamelähedane Ja hakkasingi kirjutama näidendi baasil romaani, mis sai pealkirjaks hoopis „Kaadrivälised“,“ sõnas kirjanik.

Piret rääkis, et nokitses romaani kallal kaheksa aastat, kuid eelmisel suvel võttis end kokku ja kirjutas selle otsast lõpuni valmis ning saatis kirjastusele Hea Lugu.

Romaani tegevustik toimub väikeste kõikumistega aastast 2014 tänapäevani. Autor on põiminud teosesse isiklikke läbielamisi, kuid lasknud vabalt ka fantaasial lennata.

„Kahe tegelase nimed on päris elust võetud. Ärge nüüd ehmatage,“ hoiatas Piret, „aga üks on Kuuli Peeter ja teine Anna Mun. Mõlemad, natuke kurva saatusega tegelased on tänaseks surnud. Aga mina püüdsin neisse hellasti suhtuda ja neid mõista.“

Peale kortermaja asukate figureerivad teoses ka koduloomad, kes Pireti sõnul talle väga meeldisid. „Nad olid pisut ses võtmes kajastatud, et mida võiks kass selle koha peal mõelda, kui sööb näiteks mollist toidujäätmeid ja Peeter tuleb tema kõrvale ning kuseb vastu kuuri seina. Kord ütles mulle üks vanem naisterahvas väga ilusasti, et talle kohutavalt meeldis kassi mõttekäik – pirtsakad kärvavad viimasena.“

Kirjastaja Meeli Müüripeal katkestas vahepeal Pireti hoogsa jutu, küsides, mis on suurim erinevus näidendi ja romaani kirjutamisel.

„Oi, erinevus!” hüüatas Piret. „Kui ma kirjutan romaani või lühemat proosateksti, tean, et minu ja tarbija, see on küll halb sõna, aga ütleks, et meie vahel ei ole rohkem kedagi. Ent kui kirjutan näidendit, siis kõigepealt tuleb lavastaja, kes tekstist oma sõnumi välja loeb, siis näitleja. Ja lõpuks alles vaataja, kes näeb seal ehk midagi hoopis kolmandat.“

Piret meenutas, kuidas ta Sõmeru näiteringile kirjutatud näidendi kohta ütles lavastajale, et ühe naljaka koha peal hakkab publik kindlasti naerma. Lavastaja ega näitleja sellest aru ei saanud. Esietenduse päeval aga tuli näitleja pärast lava taha ja tõdes – inimesed naersid.

„Ütlesin lavastajale, et nad pididki ju naerma, sest neile jõudis arusaamine kohale,“ sõnas Piret, jätkates, et „hästi kergendav tunne on, kui sa kirjutad proosateksti otse lugejale. Kui ta ei saa aru, siis jumala pärast, kõigile inimestele ei saagi meeldida, sul peab oma sihtgrupp olema. Aga vähemalt need, kes võiksid sinu lugejad olla, saavad aru. Neid see puudutab ning läheb hinge.“

Piret sedastas, et võrreldes näidendiga, lisas ta romaanile palju teksti juurde. Mõne koha peal kirjutas dialoogid lahti. Näidendis peab kõik olema ülitäpne ja sõnastus napp, samas peab üleliigse vahu asemel mõte jõuliselt esile kerkima. Romaanis aga saab tegevustikku kujundlikumalt laiendada ja tegelaste tausta lahti harutada.

„Näidendi kirjutamisel õpetati mulle, et sa peab suutma oma näidendid ühe lausega välja tuua. Nüüd mõtlesin, et kui peaksin ühe lausega tutvustama oma romaani, mida ma siis ütleksin. Selle kirjutasin ma välja raamatu tagakaanele: Kahjustav armastus on nagu halb harjumus, millest tuleb vabaneda,“ avaldas Piret Saul-Gorodilov romaani „Kaadrivälised“ sügavaima mõtte.