PÖFF on alanud, väisake kino!
Pimedate ööde filmifestivali ei ole vast vaja pikemalt tutvustada, sest sel aastal toimub see juba 28. korda ja on end oma tuntud headuses juba tõestanud ning leidnud tee eestimaalaste südameisse. Siinkohal võtan luubi alla mõne noppe eelseisva nädalavahetuse filmidest.
Margit Adorf
Sel aastal on festival alanud skandaaliga, mille tõttu korraldusmeeskond otsustas ühe filmi eemaldada Ukrainat toetavast programmist (ukrainlaste endi nõudmisel), kuid kära tekitanud film tuleb festivali programmis siiski näitamisele. Selle maailma esilinastus on pühapäeval, 17. novembril Tallinnas, järgmisel päeval on seda võimalik näha Tartus. Kuna tegemist on maailma esilinastusega, siis ma ei saa kommenteerida, kas tegemist on ka vaatamisväärse filmiga, kuid võin veidi avada tausta.
Skandaalist
Jutt käib mängufilmist „Kurdid armastajad“, mis räägib ukrainlanna ja venelase armastusest. Noored on kurdid ja nad elavad Istanbulis. Probleemiks filmi puhul, mida ei ole tegelikult veel jõutudki üheski maailma kinos näidata, on filmi autor. Nimelt on filmi stsenaristiks-režissööriks venelane, Boris Guts. Guts on sündinud 1980. aastal Venemaal ja seal ta ka elas, kuni Venemaa alustas Ukrainas sõda.
PÖFFi meeskond põhjendab tema filmi jõudmist festivali kavasse sellega, et Guts pages kodumaalt. Pressiteates kirjutatakse: „Selle filmi autor Boris Guts lahkus Venemaalt pärast täiemahulise sõja puhkemist ja on elanud pagulasena erinevates Euroopa riikides, hetkel Serbias. Ta on võtnud korduvalt sõna Venemaa alustatud sõja ja Putini režiimi vastu.“ Muuseas, Gutsi eelmine film „Minsk“ (2022) on osaliselt filmitud Tallinnas ja selles osalevad ka eesti näitlejad. Filmi toetas Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Gutsi uus film „Kurdid armastajad“ on 100% sõltumatu film, mis on tehtud oma raha eest – minimaalse eelarvega – ja filmitud Istanbulis rahvusvahelise võttegrupi poolt. Filmi on panustanud ka Eesti autorid – selle kaastootjaks on Eesti stuudio Max-Grip, öeldakse PÖFFi poolt.
Kas minna suure uudishimu tõttu seda filmi vaatama? Mina ei riskiks, sest ma eriti ei usu sellesse, et niisugune minimaalse eelarvega kaheldava sisuga linateos, mille peale Ukraina saatkond protestima hakkas, võiks olla niisugune elamus, mille tõttu ma tahaksin loobuda festivali kavas olevast mõnest paremast filmist. Kui seda näidataks teleris, siis huvi pärast vaataks küll. Aga kes on näinud Gutsi eelmist filmi „Minsk“ ja teile see meeldis, siis miks mitte minna vaatama ka tema uut teost. Korralik promo skandaali näol on sellele tehtud, kuid mind võtab saatkonna protest pigem filmi kvaliteedi või väärtuste osas kõhklema.
Aga nüüd muust ka: PÖFFil on sel aastal uuendusena esmakordselt kavas uus võistlusprogramm – dokumentaalfilmid. Teades, kui palju häid ja huvitavaid dokfilme aasta jooksul maailmas vändatakse, olin juba ammu oodanud, et ka need PÖFFil paremini löögile pääseksid. Sest ega dokumentaalfilme ei saa panna võistlema mängufilmidega samas kategoorias, need vajavad eraldi oma võistlust.
Dokfilmidest
Praeguseks olen näinud mõnda võistlevat dokumentaali, mille linastused tulevad veel ka eeloleval nädalavahetusel. Täna õhtul, 15. novembril, linastub Tallinnas Šveitsi režissööri dokfilm „Koorma all“, mille puhul ütlen ausalt, et seda ma ei soovita. Filmi autor Max Carlo Kohal on küll kõvasti vaeva näinud, filmides seda nelja aasta jooksul, kuid lõpptulemusena on sellel vaid väga hea operaatoritöö, sisuliselt jääb tuimaks, külmaks, igavaks.
Filmi tegevustik toimub kaubakonteinerite laeval, kus on tööl mõned noored. Üks on pühendunud sellele, et kapteniks saada, teine põgeneb selle eest, et mitte päris pätiks minna, kolmas on laeval seetõttu, et ka isa pidas sama ametit ja see on elu, mida ta tunneb. Noorte lood ei ole mingid eriliselt vapustavad ega huvitavad ega toimu nendega nelja aasta jooksul ka mingit eriti olulist muutust. Nad on tuimad ja autoril ei õnnestu neid vaatajale lähemale tuua. Suure osa ajast on filmi tegevustik väga aeglane, mitte midagi ei juhtu. Minult nõudis suurt pingutust, et film lõpuni vaadata. Parem vaadake, kuidas muru kasvab, see on ka huvitavam ja maailma avardavam.
Küll aga ma soovitan vaatama minna Iisraeli dokfilmi „Täiuslik tugi“, mille linastused on kavas Tallinnas 16. ja 21. novembril. Ma pean ütlema, et olles lugenud festivali kodulehelt selle linaloo tutvustust, siis suhtusin sellesse skeptilise eelarvamusega. Mis „eluaegne suhe oma rindadesse“? Mis „kogu kaasaegse feminismi spekter“? Lisaks veel sooline identiteet ja sõda? Kirjelduse järgi tundus pigem eemaletõukav. Sellegipoolest, kuna mul oli võimalik filmi vaadata kodus, otsustasin katsetada. Ja sain meeldiva üllatuse osaliseks – film ei ole pooltki nii halb, kui mulle kangastus lühitutvustuse põhjal.
Ma arvasin, et ehk on mingi võitlev propaganda ja loosunglik film, aga tegelikult on see pehme ja sümpaatne ning meeldivalt emotsionaalne portree ühest väikesest pesupoest, kus käivad tavalised naised, nii noored kui vanad, rinnahoidjat ostmas ja selga proovimas. Ilma igasuguste „eluaegsete suheteta rindadesse“ või feministlike loosungiteta. Jah, erinevate tegelaste lugudest tuleb välja valu, möödunud traumad, on enda õiguste eest seisjaid ja üks sugu vahetav naiseks saav mees, kuid kõike seda on serveeritud hästi loomulikult, mitte sinna lisades autoripoolset hoiakut või muud ühiskondlike hoiakute koormat. Vaataja saab ise oma arvamuse kujundada ja võin kinnitada, et selles linateoses ei ole mitte ühtegi ebameeldivat tegelast. On pisaraid, on ka uhkust ja rõõmu enda üle. Filmi alatoon on kergelt nukker, kuid lõpetama jääb siiski lootusrikas noot. Filmi autor Michal Cohen väärib selle filmi eest kiitust ja aplausi.
Nädalavahetusel näidatakse festivali jooksul viimast korda (kui see just ei võida) eesti uut dokumentaalfilmi „Torn“ (kavas pühapäeval, 17. novembril, Tallinnas). Autoriks on Kullar Viimne ja lugu portreteerib Võrumaa meest Kaljut, kes ehitab metsa vaatetorni. See on niisugune film, mis võiks eesti publikule hinge pugeda ja julgen soovitada. Kui teil filmi festivali jooksul vaadata ei õnnestu, siis varuge kannatust, meie kinodesse jõuab see aprillikuus. Siis ka sellest pikemalt. Seniks aga häid festivalielamusi!
