Polüamooria piinad
Eelmisel nädalal jõudis kinodesse üle Eesti Eva Kübara dokumentaalfilm „Minu kallimad“. Rakvere kinokavast seda filmi esialgu ei leia, kuid linnades, kus asub Apollo kino, on linateos olemas.
Margit Adorf
Lootust on, et autor tuuritab filmiga ka väljaspool kontsernikinosid, aga juhul kui te seda mingil põhjusel ei jõua kinno vaatama, siis igal juhul jätke meelde ja vaadake siis, kui telelaenutusse jõuab. Film on muljetavaldav eriti just sisu ja emotsiooni poolest, seda kannatab vaadata ka teleekraani vahendusel nii, et puudutab tuliselt tundeid.
Ma tean, et Olev Remsu kahtles pärast filmi esmakordset nägemist, kas see ikka on „päris“ film. Ta ei uskunud, et tegu on dokumentaaliga ja arvas, et ju see ikka on amatöörnäitlejatega tehtud mängufilm. Tõsi, selline kahtlus on kerge tekkima, sest linateos on hästi ladusalt kokku monteeritud ja jätab kohati tõesti mängufilmiliku mulje. Kuidas nii? Sest mõne koha peal on üsna uskumatu, kuidas dokfilmi tegijad on pääsenud nendele tegelastele oma kaameratega nii lähedale. Päris seksi küll ekraanil ei näidata, kuid paljaid naisi, noori ja vanu, jätkub mitmetesse stseenidesse, korraks tantrafestivalil vilksab ka aadamaülikonnas mehi. Tegelased on värvikad ja kohati vägagi mahlaka keelepruugiga.
Film on hästi tasakaalustatud, see ei ole mingi mitmiksuhte propaganda. Siin on ka neid, kellele ei meeldi, et nende (abi)kaasa otsib kõrvalsuhteid. Ning need, kes polüamooriat harrastada soovivad, ei ole kõik sugugi mehed.
Küll aga saab siiski kinnitust see eelarvamus, et mitme mehe või naise pidajad ise ei ole sugugi rõõmsad siis, kui teine veel kellegi leiab ja hoopis sellega intiimselt aega veeta soovib. Üks naine on ikka väga nutune, kui tema armuke endale uue leiab. Samas kui tema seaduslik abikaasa varem rääkis, et ta nii ei käituks, sest see teeb mehele haiget, siis seda palvet naine lihtsalt ignoreeris. Konkreetselt see paar, kus mees Saksamaal kannatas ja naine Eestis tiiba ripsutas, jäi lõpuks kokku. Kuid teine paar, kus mees aina uusi naisi sebis, läks lõpuks lahku ja naine, olles katsetanud erinevaid partnereid, leidis endale lõpuks uue püsikaaslase, kellega elab nüüd monogaamset elu.
Polüamooria tähendab põhimõtteliselt seda, et üks osaline suhtest teatab ühel kenal päeval, et tema soovib armukesi pidada. Nüüd on teise osapoole asi sellega kas kaasa minna või püüda halva mängu juures head nägu teha. Harvemini on asi selline, et kohe saavad kokku kaks polüamoristi ja siis elavadki harmooniliselt mitmiksuhtes. See pole aga nii lihtne, sest suhte erinevates faasides on inimestel teineteise vastu tugevamad tunded ja see tugevam tunne võib tabada ka polüamoristi, kes kiindub liiga ägedalt uude seltsilisse ja jätab seni sobinud partneri maha.
Minu isiklik arvamus on selline, et polüamooria on täielik jamps, sa ei saa olla korraga võrdselt rahulduspakkuvas suhtes mitme partneriga ja kui ise ka arvad, et kõik on täiesti korras, siis su kaaslane ei pruugi üldse sinuga samal arvamusel olla. Mind aga huvitas väga, kuidas seda on presenteeritud dokumentaalfilmis ja kui aus olla, siis ma tahtsin saada vastust ka küsimusele, kas neil inimestel on ikka n-ö kupli all kõik korras.
Viimasele küsimusele filmist otsest vastust ei saa, sest rääkida lastakse vaid nendel, kes ise kuidagi otsapidi mitmiksuhtesse sukeldunud. Polüamooriat kui nähtust ei kommenteeri ükski seksuoloog, psühholoog, sotsioloog ega antropoloog. See tähendab, et film viib meid küll otse sügavale suhtemetsa, kuid nähtu analüüsimine jääb vaid vaataja enda teha.
Eva Kübar on ühes oma intervjuus avaldanud, et ta tegi seda filmi seitse aastat, väga palju materjali jäi välja, filmi jõudsid niisugused suhted, mis on loo arengu mõttes küpsemad. Filmimise protsess aitas endas paremini selgusele jõuda ka näiteks sakslanna Beatel, kes elas pikalt sügavalt kristlikus abielus, kuni abikaasa järsku ringi tõmbama kukkus ja Beate ei osanud sellega kuidagi hakkama saada. Me näeme kinolinal tema suhte lagunemise algust, siin on palju allasurutud tundeid ja nutmata jäänud pisaraid. Pinge on õhus kogu aeg ja see teeb filmi hästi kaasahaaravaks. Autoril on tänu oma kannatlikkusele õnnestunud luua väga huvitav dokk, mis ei anna hinnanguid, vaid toob vaatajani elu sellise tahu, mida ilma filmitegija vahendamiseta muidu ehk iial ei näeks.
Seega võin julgelt öelda, et „Minu kallimad“ on film, mis avardab maailmapilti, isegi kui te ei nõustu polüamooria ideega. Või seda enam, kui te sellega ei nõustu, siis vaadake ikka, see on rikastav kogemus. Ja kui ühel päeval teie mees/naine tuleb jutuga, et hakkame nüüd vabaabielu elama, siis te juba teate, missugusesse mängu teid kaasa kista püütakse.
Mis filmi puhul veel võib olla üllatav, on see, et seal esinevad polüamoristid ei ole sugugi esimeses nooruses. Võiks ju arvata, et just sellised kogenematud inimesed on altid erinevaid suhtevorme katsetama ja ei soovi mingit püsisidet. Samas, film selgitab, et nn vabaabielu ei ole niisama litsilöömine, üheöösuhtest teise, vaid see on justkui olukord nagu sul oleks korraga mitu püsisuhet. Inimesed, kes sellega katsetavad, on kõik vanuses 30+ ja mitmed neist juba hallipäised pensionäridki.
On päris tervitatav, et näeme seda, kuidas „nii vanad“ inimesed peavad endiselt seda va vanainimeste asja oluliseks, mitte ei rooma juba surnuaia poole, kondid valutamas. Kui selles filmis miski valutab, siis põhiliselt on see tegelaste hing, mis käriseb mitmest otsast ja erineval moel. Selle vastu otsitakse abi kummalistest rituaalidest, nõidade ja kaardimooride juurest, tantralaagrist ja muudelt vaimsetelt gurudelt.
Filmi autorid, nagu öeldud, ei püüa mitte kuidagi oma portreteeritavaid paika panna, neile hinnangut anda. Näeme hästi vahetult varjatud salamaailma, kohati tekibki tunne, et oled nähtamatu ja saad piiluda teiste inimeste magamistuppa. Niisuguse elamuse saab kinost väga harva. Soovitan soojalt.
