„Põssa“ – sümpaatne mõtlus elu üle
„Põssa“ on film, mis püüab vaataja mõtlema panna selle üle, kas ta ikka teeb oma elus seda, milleks tal on kutsumus või kas ta ikka elab oma elu omaenda soovide järele.
Margit Adorf
Siga ennast on siin filmis tegelikult õige vähe, aga niipalju kui teda on, siis on ta igal juhul nunnu tõesti. Kui pealkirjast lähtuvalt eeldada, et kogu tegevus käibki sea ümber, siis nii see ei ole. Põssa on väike kõrvaltegelane,
Film on sisult iseenesest üsna hõreda sündmustikuga, täispika loo jaoks, kuid samas on režissöör Michael Sarnoski, kelle jaoks „Põssa“ on esimene täispikk mängufilm, loonud nii ladusa ja omamoodi lummava atmosfääri, et alles filmi lõpus mõtled, et midagi oleks ikka võinud veel olla, et veidike lahjaks jäi. Siiski on „Põssa“ üks päris sümpaatne film, mille nimel tasub kinoväravas koroonapass letti lüüa.
Pearollis on Nicolas Cage, kes mängib siin vananevat endist kokka, nüüdset trühvliotsijat. Rob elab eraklikult metsas, tema kaaslaseks on trühvlisiga, kellega koos nad päevasel ajal mööda muinasjutulisi laasi trühvlijahil käivad. Mees on askeetliku elulaadiga, trühvlite eest ta mingit suurt sissetulekut ei saa, kord nädalas käib tema juures restoranipidaja, kes kogutud trühvlid minema viib.
Ühel ööl aga murtakse Robi metsaonni sisse ja tema kalli sea röövivad ei-tea-kust väljailmunud jõhkardid. Nüüd hakkab tasapisi tõde päevavalgele kooruma, kes on too salapärane Rob. Mees läheb linna oma siga otsima. Siinkohal jätan sisujutustamise katki, sest eks peate ikka ise vaatama minema, mis edasi saab.
Film on tehtud madala eelarvega ja filmitud vaid 20 päeva jooksul. Ka siga on täiesti tavaline siga, mitte mingi eritreeningu läbinud Hollywoodi staar. Tõsi, toda notsut küll harjutati filmivõtete jaoks uue keskkonnaga eelnevalt kolm päeva.
Nicolas Cage on intervjuudes öelnud, et Robi tegelaskuju on talle hingelähedane, sest tunneb et on temaga sarnane. Rob hindab inimestes seda, kui nad ei lähe oma elus kergema vastupanu teed, vaid järgivad oma südame häält. Kui ikka tahad teha oma pubi ja mitte pidada tipprestorani, siis ära hakka pidama restorani lihtsalt selle pärast, et sulle tundub, et pubi äkki ikka pole piisavalt peen.
Cage on selles suhtes tõesti ere näide oma kutsumuse järgimise osas, et talle tõesti meeldib olla näitleja, elada sisse erinevatesse rollidesse ja anda endast ükskõik missuguses osas parim. Cage’i varasema karjääri jooksul see suurte keskpäraste Hollywoodi kassahittide puhul väga välja ei paistnud, kuid mida vanemaks ta on saanud, seda enam on ta osalenud ka kehvapoolsetes ja madalaeelarvelistes filmides, kuid mulle on jäänud mulje, et need rollivalikud ei ole juhuslikud ja iga kord kui Cage kaamera ette läheb, siis ta võtab oma etteastet tõsiselt, ta ei tee oma tööd raha pärast, vaid tõesti sellepärast, et talle see meeldib. Kiiduväärt omadus.
Film püüabki meid mõtlema panna sellele, mida me oma elus tõeliselt hindame ja naudime, ühtlasi on see lugu kaotusvalust, leinaga leppimisest, eluga edasiminemisest, enda ja maailmaga lepitust leides. Väga rahulikus tempos lugu, mitte kuidagi liiga magus ega liiga kibe, korralik hästi paika timmitud maitsetega gurmeeroog. See on ilus film, midagi hingele, ja mis peamine, seda filmi vaadates sa pead ise ka kaasa mõtlema, kõike ei serveerita sulle otse kandikul kätte. Intelligentne, kaunis, kultuurne elamus.
Trühvlisiga ja eraklik Rob (Nicolas Cage). Foto: Pressimaterjalid
