Prantslaste D’Artagnan hurmab ja vallutab
Suurel reedel maandub kinodes kirjandusklassika uus ekraniseering „Kolm musketäri: D’Artagnan“. See on esimene osa, teise pealkirjaks saab „Mileedi“, nagu ka kuulsal kirjanikul Alexandre Dumas’l oli.
Margit Adorf
Alexandre Dumas on senimaani kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas, ta elas pika ja loominguviljaka elu 19. sajandil Villers-Cotterêtsi kandis Aisne maakonnas Põhja-Prantsusmaal. Eelkõige kirjutas ta ajaloolisi seiklusromaane ja kolme musketäri tegevus toimub autori eluajast paarsada aastat varem, 17. sajandil.
Keskealiste ja vanemate inimeste jaoks on kindlasti eelkõige silme ees venelaste vändatud musketäride film, mis on kuulus oma kaasahaaravate laulude ja joviaalse stiili poolest. Nõukaajal tehtud film on erksavärviline ja väga reibas, mäletan seda hästi oma lapsepõlvest ja võin siiani ümiseda Maksim Dunajevski loodud viisijuppi „Para-para-paraadujemsja na svojem veku…“ (rõõmustame oma sajandil). Kes teavad, need teavad.
Nõukaajal olid Dumas’ teosed ka eesti keelde tõlgitud ja nii toonased poisikesed kui ka juba täisealised mehed lugesid neid mõnuga. Minust jäid musketäride raamatud siiski puutumata, lapsena proovisin küll korra isa raamaturiiulist neid lugeda, aga ei sobinud mulle see sõnadevool, mis erines filmis nähtust päris palju.
Niisiis on meie kinopubliku seas kindlasti suur hulk selliseid, kellel silme ees Mihhail Bojarski mängitud D’Artagnan, koos Venjamin Smehhovi Athose, Valentin Smirnitski Porthose ja Igor Starõgini Aramisega. Õigupoolest see film ei olnudki kinofilm, vaid kolmeosaline teleseriaal, mille režissööriks Georgi Jungvald-Hilkevitš. Neile peab ütlema, et prantslaste uusim filmiversioon kuulsatest musketäridest on väga palju tõsisem, süngem ja karmim. Headuse osas neid omavahel võrrelda ei saa ja pole mõtet, aga emotsiooni mõttes erinevad need tonaalsuselt vägagi.
Kõige rohkem häiris mind värske filmi puhul pildi toon, mis on minu jaoks liiga pruuniks keeratud. Kõik on pruuni loori all, aga minu lapsepõlvest pärit aju tahab värve, eriti ajaloolise seiklusfilmi puhul. No ei pea tervet filmi mudakarva filtri alla matma, kui tegevus toimub ammusel ajal!
See öeldud, siis muus osas ma ei irise küll üldse. Režissöör Martin Bourboulon on loonud suurepärase kunstiteose, mille abil me saame sukelduda sügavamale ja vahetumalt sellesse musketäride maailma, mida varasemad filmiversioonid on palju kergemeelsemalt käsitlenud.
Üheks peategelaseks on siin Athos, keda esitab Vincent Cassel ja tema on muide kõige sarnasem tollele venelaste D’Artagnani-Bojarskile. Naispeaosa Mileedi rollis on hurmav Eva Green, kelle asemele mõnda muud näitlejat on raske ette kujutada. Nimiosa D’Artagnani rolli teeb François Civil. Näitlejate ansambel on suurepärane ja muidugi on eriti mõnus uut filmi vaadata seetõttu, et see on originaal, prantslaste endi visioon prantsuse seiklusajaloost. Dumas’ loost on tehtud üle 50 eri keeltes ja erineva filmiversiooni ja see praegune on kindlasti üks parimate hulgast. Kinofilmide seas on see 30. adaptsioon. Muuseas, siin on üks uus tegelane, keda Dumas’ romaanides ei ole – mustanahaline musketär Hannibal (Ralph Amoussou). See tegelane põhineb Assinie printsil Louis Anniabal, kelle kohta ilmus anonüümse autori romaan 1740. aastal ja kes on esimene mustanahaline tegelane prantsuse ilukirjanduses.
Muusika on uuele filmile kirjutanud Guillaume Roussel, kes kirjutas ka näiteks „Kariibi mere piraatide“ muusika. Peab tunnistama, et mulle meeldib musketäride soundtrack, see on avar ja eepiline, mõnevõrra sünge, kuid eks tegelikult filmi sündmustik ongi ju täis intriige, surma, valu ja ahastust. Kuigi vahepeal voolab ka vein ja aeg võetakse maha, aga eelkõige on see lugu tõsine, mis väljendub ka muusikas.
Nooremate lastega ei ole mõtet seda linateost vaatama minna, tegu on eelkõige seiklusfilmiga täiskasvanuile ja juba elukogenud inimestele. Kindlasti pakub see üle sajandi vanune lugu mõtlemisainet mitme eri põlvkonna esindajatele, sobib nii naistele kui meestele – kvaliteetne romantiline vaatamine.
Kas sisust ongi mõtet üldse rääkida? Noorematele, kes ei tea, võib öelda, et noor gaskoonlane d’Artagnan lahkub kodukülast ja sõidab Pariisi, et saada musketäriks. Teda ei taheta vastu võtta, kuid juhuse läbi satub ta kokku kolme musketäriga, kellega juhtub kõigiga eraldi duellile. Edasi lähevad asjalood juba nii, et nelik tegutseb koos. Aga seda peab igaüks oma silmaga kinos vaatama. Kes pole looga tuttav, soovitan esmalt just kinno minna ja alles seejärel raamatu kallal jõudu katsuda. Viimati ilmus Dumas’ romaan eesti keeles 2017. aastal kirjastuselt Hea lugu, viimaseid eksemplare saab veel raamatupoestki osta.
