Printsessi kannatused pürivad Oscarile
Alates reedest on kinodes mängufilm „Spencer“, mis jutustab loo Suurbritannia traagiliselt hukkunud kurva elusaatusega printsess Dianast. Tema osatäitja, Kristen Stewart, kandideerib parima naisosalise Oscarile.
Margit Adorf
Maailmas käib sõda ja kindlasti on kõigi pilgud suunatud iga päev rohkem kui kunagi varem uudistele, me püüame toetada Ukrainat nii kuis oskame. Siiski on oluline sellises õhustikus ka enda vaimsele tervisele mõelda ja aeg-ajalt mõneks tunniks sõjateemadest eemalduda.
Esialgse plaani kohaselt toimub tänavune Oscarite jagamine märtsi lõpus, 28. märtsil. Sel puhul on hea ära vaadata mõned kandideerivad filmid, nii on ju palju parem auhinnajagamisele kaasa elada. Neil, kes ei saa kinno minna, on võimalik valikut Oscari filmidest vaadata Netflixi kanalil. „Spencerit“ nende seas praegu ei ole, küll aga on seal kümme kandideerivat filmi.
„Spencer“ on filmi nimeks eelkõige seetõttu, et Walesi printsess Diana ei hakanudki end õieti kunagi tundma printsessi rollis ja tema kodanikunimi on Diana Frances Spencer. Film keskendub sellele, kuidas Diana püüab jääda iseendaks, leida oma õnne, julgeda käia oma rada, hoolimata sellest, et oli isik, kellele kehtivad nn seisus kohustab reeglid.
Diana lugu ei olnud tegelikult mingi sedalaadi muinasjutt, kuidas lihtsast talutütrest saadakse kuningannaks. Ta sündis aadliperre ja oli tegelikult ju juba lapsest saati harjunud kõrgklassi eluga. Prints Charlesi kohtas ta 16-aastasena, 1977. aastal. Charles oli sel ajal juba 29-aastane ja oli tegelikult Diana vanema õe peigmees. Jutud sellest, et hoopis Dianast võiks saada tulevane printsess, hakkasid 1980. aastal ning pulmad peetigi 1981. aastal. Muuseas, Charlesi ja Diana kihlusest anti ametlikult teada 1981. aasta 24. veebruaril, kuigi ettepanek sai tehtud juba 6. veebruaril. Diana oli 20-aastane. Pulmad peeti juuli lõpus.
Diana ja Charlesi abielust on avaldatud tänaseks mitmeid raamatuid, kuid ka neid lugemata teab vast igaüks seda, et nende abielu ei olnud õnnelik. Oma osa võib seal mängida ka nende suur vanusevahe, aga muidugi ka see, et tegelikult toimus noorukese Diana jaoks kõik väga kiiresti, ta sai kohe väga noorelt ka emaks ja pidevalt oli nende pere suure avalikkuse tähelepanu all (mida muud muidugi oodata, kui tead, et su mees on prints).
Charles aga ei olnud ka truu abielumees ning hiljem leidis ka Diana endale uue partneri. Suurema avalikkuse ette jõudsid teated mõranevast abielust 1991. aastal, mil Charles ja Diana olid olnud abielus kümme aastat. Nende omavaheline suhe oli aga hakanud kõvasti lagunema juba viiendal abieluaastal.
Kuningliku abielu lahutamine ei ole mingi kerge protsess ja abielulahutuseni jõuti 1996. aastal, sellele eelnes mitu aastat skandaalseid artikleid briti ja kogu maailma meedias. Diana hukkus autoavariis vaid napp aasta pärast abielulahutuse jõustumist. Filmi tegevustik saabki alguse sellest momendist, mil ühel jõulunädalavahetusel Diana otsustab, et nii see abielu enam edasi kesta ei saa.
„Spenceri“ stsenaristiks on Steven Knight, briti stsenarist ja režissöör, kelle kontol on paraku ka preemia halvima välismaise filmi eest, mille pälvis tema käe all valminud „Meelerahu“ (2020). Kahjuks ei saa ka „Spencerit“ kuidagi eriliselt kiita stsenaariumi tugevuse eest, kuid Diana ja Charlesi lugu iseenesest on juba nii nüansirohke, et täiesti ära solkinud ta seda ei ole. Režissööriks on filmil Pablo Larraín, kes tegi ka filmi Jackie Kennedyst („Jackie“, 2016), mida mina isiklikult ei pea üldse õnnestunud filmiks, no „Spencer“ nüüd on samm edasi paremuse poole.
Mis Pablo Larraínil aga õnnestub, on see, et ta oskab oma peaosalised niimoodi näitlema panna, et nad jõuavad oma rolliga Oscari nominentide sekka. Ka Jackie rolli täitnud Natalie Portman oli oma rolli eest nomineeritud parima naisnäitleja Oscari tiitlile. Ta seda küll ei võitnud, kuid erinevatelt filmifestivalidelt sai ta selle rolli eest preemia küll. „Spencerile“ ma ennustan sarnast saatust – Oscarit ei nopi, aga Kristen Stewarti rollitäitmine väärib siiski seda tunnustust ja tähelepanu, mida ainuüksi nominatsioon annab. Keda biograafilised filmid kõnetavad, soovitan vaadata.
