Puhtuse juurutamine eestlaste hulgas läks visalt

Etnoloog Heiki Pärdi pidas Lääne-Virumaa Keskraamatukogus ajaloohuvilistele loengu teemal „Sitalepikust vannituppa”. Autor tutvustas oma populaarset raamatut „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”, millest on ilmumas juba neljas trükk.

Ülle Kask

„Argielu põhimõiste on eraelu – kodune elu, millest me väga palju avalikult rääkida ei taha,” sõnas Heiki Pärdi. „Tänapäeval on see muutunud tõsiseks asjaks, kui avaliku elu tegelane nõuab privaatsust. Aga vanasti meie esivanematel privaatsust olla ei saanud, kuna tingimused, milles elati, ei võimaldanud seda.”

100-150 aastat tagasi toimusid eestlaste argielus suured muutused. Kui enne elasid ja töötasid poepidajad, käsitöölised ja sulased ühes ning samas hoones, siis eelmisel sajandil lahutati üksteisest kodu- ja töökoht. Paljud eestlased läksid linnadesse elama.

„Aga mitte lõbu pärast, vaid häda ajas, nii nagu praegu lähevad paljud Soome ja mujale kalevipojaks,” nentis Pärdi. „Tollal pidid inimesed linna valguma, sest maal ei olnud võimalik ära elada, lapsi sündis palju, aga talu päris esimene poeg. Ülejäänud olid lindpriid selles mõttes, et nad pidid endale ise elus koha leidma, sest maad ju kõigile ei jätkunud,” rääkis etnoloog.

„Tollal muutuski kodu kindluseks nagu inglise kõnekäänd ütleb,” jätkas ta. „Talupojamaailmas oli küla keskne koht, kus kõik inimesed tundsid kõiki, hoidsid üksteisel silma peal ja mitte kellelgi ei lastud „põhja” vajuda. Selle eest hoolitses ühiskondlik sotsiaalhoolekanne. Iga vald pidi oma sandid ise toitma.”

Pärdi kirjeldas, et linnades elades muutus inimeste elu tohutult. Tekkis tööaeg ja vaba aeg, mida maal elades polnud. Maal tegid kõik tööd, ka väga väikesed lapsed pandi algul hanekarja, siis seakarja. Niisama lulli ei saanud keegi lüüa, sest see oli eluliselt võimatu.

Linna-agulites elati ühtse perena, kus kõik olid omainimesed. Kui mindi kellelegi külla või postiljon viis kirja, siis ei koputatud, vaid astuti lihtsalt sisse, aga igale poole ei ronitud, vaid teati oma kohta, milleks oli enamasti köök.

Etnoloogi sõnutsi, elati agulikorterites väga vaeselt ja kitsastes tingimustes. Puhtusest ja tänapäevamõistes kodukultuurist polnud seal juttugi, rääkimata veevärgist või käimlatest. 1915. aastal oli enamasti petroolilamp ainuke valgusallikas.

Pärdi näitas võrdluseks pilti ühest Mulgimaa rikka talu häärberist, kus oli enneolematult palju ruume, alates peremehe kabinetist ja lõpetades vannitoa ning verandaga, kus kõik nägi väga saksik välja.

„Vabandust väga, tuppa ehitati ka sitamaja, mille kohta nii ropult öeldigi,” märkis mees otsekoheselt. „Hea meelega seda majja ei ehitatud, sest talumehe mõtteviis oli ikka veel selline, et asjal käidi talvel laudas ja suvel karjamaal või lepikus. 1920. aastatel polnud pooltel Eesti taludel väljakäigukohti olemaski. Häärberi vets oli hoopis teine tera, see ehitati mõisa eeskujul kapikujuline, et sobiks tuppa.”

Ajaloolase sõnul läks eestlastel puhtuse juurutamine tavaellu väga visalt. Nad ei hoolinudki sellest, isegi nägu pesid ainult üks kord nädalas. Kuigi kirikute juures, sõjaväes ja koolis prooviti puhtust propageerida, et nakkushaigusi vältida, tuli selleks näha palju vaeva ning teha suuri jõupingutusi.

„Meie mõistes elati ikkagi räpa ja mustuse sees. Aga tuldi toime,” rõhutas ta.

„Töökus, kasinus, karskus, kord ja puhtus kuulutati esimese Eesti Vabariigi ajal inimese tähtsamateks väärtusteks. Seda sisendati nii söögi alla kui söögi peale, nii koolis kui ka valitsusasutustes, ajakirjanduses ja mujal. Elu pidi olema hästi lihtne, praktiline ja korralik.”

Heiki Pärdi on suurema osa oma elust elanud Tartus ja töötanud Eesti Rahva Muuseumis. „25 pluss viis aastat, mis nõukogude inimestele ütleb palju,” heitis mees nalja oma pika tööstaaži üle. „Tollal pandi nii pikaks ajaks vangi. Nüüd olen ma 13. aastat Tallinnas, Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis tööl.”

Eesti sanitaartopograafide märkmeis korduvad 1920. aastail aina ühed ja samad asjad:

„Saunade puudusel on ihupesemine väga harv ja vannitamine tülikas. Nägu pestakse 60% üks kord nädalas, 5% üks kord kuus, viimaste protsent tõuseb talvel. Igahommikune näo- ja kätepesemine ei ole kuigi suurelt läbi viidud; seda teeb ikkagi ainult vähemus; tihtipealegi tarvitatakse pesunõusid kartulite pesemiseks ja muuks otstarbeks.”

Hoopis huvitav on teade selle kohta, kes õpetas Mulgimaal taluinimesi enne söömist käsi pesema: „Enne söömist pestakse käed, see komme või pruuk on pärit hilja ajast, kui venelasi siin tööjõuna (talusulastena) tarvitama hakatud. See komme olnud omane venelastele, kust siis ka „peremehed” seda pruuki omandanud.”

Kehadega toimiti samamoodi nagu majadega, nii maju kui ka ihu puhastati põhjalikult pühadeks: „Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas, jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet” saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.”

Kasutatud allikas: Heiki Pärdi. „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma.” Tänapäev. 2017.

Heiki Pärdi kirjutab pühendust raamatukogu eksemplari „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”. Foto: Ülle Kask