Punklaulupidu puudutas ajusid ja ajalugu

Kolmas punklaulupidu „Aju puudutus” meelitas möödunud nädalavahetusel Rakvere crazy-linna hulgaliselt „karvaseid ja sulelisi”. Koorilauljad, kelle hulgas oli palju koduperenaisi, kontoriametnikke, töö- ja naljamehi, värvisid oma ontlikud soengud sini-rohe-oranzhikirjuks ja tõstsid tukad püsti. Et ajud puudutatud saaksid.

Ülle Kask

Rakvere crazy-linna tulnud rahvamass tekitas kohati liiklusummikuid. Tõusu ja Vallikraavi tänav oli autosid juba päeval täis. Peokangelasi punkareid liikus vähe, sest nad puhkasid eelmisel õhtul linnuses toimunud melust ja valmistusid õhtuseks kulminatsiooniks.

Punkarid telkisid Vallimäe veerel

Vallimäe veerel olid telgi püsti pannud punkarid Viljandist. Silver Selder ja Leo Taja ütlesid, et teevad peoõhtuks soojendust.

Silver rääkis, et eile (see tähendab reede – toim.) õhtul läksid tal püksid katki ja seepärast kõndis ta nüüd mööda Rakveret trussikute väel ning otsis kaltsukat. „Ja leidsingi üles. Müüjad olid vähe šokeeritud, kui poodi sisenesin, aga vaata, kui kobedad püksid ma sain,” demonstreeris ta oma „uusi” musta värvi jalavarjusid.

Leo rääkis, et oli punkar juba Vene ajal. „Tollal istusime põhiliselt (Tallinnas) Varblase kohvikus, see oli vabas õhus. Võidu väljaku Moskva kohvikusse meid sisse ei lastud. Seal istusid ju sellised respektaablid mutid, KGB agendid, terve päeva ühe kohvitassi taga ning kuulasid, kuidas kiilakas vanur Vladimir Sapozhnin viiulit kääksutab. Punkari näolappi ja harjassoengut nähes oleksid nad kohe miilitsa kutsunud.”

Leo lausus, et tema punkari-nimi on Leotaja. „Kui leian siit punklaulupeolt Leelo-nimelise naise, oleks õudselt äge. Kõlaks ilgelt hästi: Leelo Taja – Leelotaja. Ilgelt punk ju! Fun!” naljatas Leo. Ja ronis telki punkarite rekvisiitide hulgast kingitust otsima.

Peagi naasis ta sini-lilla-kuldse paela otsa mutriga kinnitatud ümmarguse kuloniga, millel viisnurkne pärlitega lootoseõis. Teiste naeru saatel pani ta selle mulle pidulikult kaela, öeldes: „Elu on lill.”

Leo meenutas, kuidas punkarid 90ndate keskel võistluse korraldasid, kellel on kõige pikem hari peas. „Tollal oli punkar nimega Tillu – hästi pisikest kasvu mees, tema võitis. Tillul oli vist ligi 30-40sentimeetrine blond hari peas. Aga mina tulin teiseks,” oli mees tänaseni uhke hõbemedali üle.

Eriarvamus tõeliste punkarite vahel

Leotajat ei häirinud, et mõne punkari meelest on sellest laulupeost tehtud kommertsüritus. „Jah, vanad olijad, kes kahel eelmisel korral on isegi Saaremaalt kohale roninud, seekord ei tule,” teadis ta ja lisas: „Kahju, et sellised ägedad vennad tulemata jätsid, kellega kahel eelmisel korral ilgelt pulli sai.”

Telgi lähedal autos valvas nooremapoolne naisterahvas ühe Mulgimaalt pärit väsinud punkari und. „Minu nimi pole ei Leelo ega Luule, aga õhtuks teen meestele punased harjad pähe, las möllavad,” rääkis ta. „Ja siis sõidutan nad koju tagasi, sest täna ööseks me enam Rakveresse telkima ei jää. Teie linn on nagu ülesküntud uudismaa, nii palju tänavaid on suletud, aga siit on hea otse Väike-Maarja peale keerata,” lisas naine ja ulatas ülejäänud seltskonnale külmakastist joogipoolist.

Pärnu tuntud punkar Kutt, kes nõukaajal viidi miilitsaautoga „tripper-strassele“ naha-ja suguhaiguste dispanserisse, kus ketid ära võeti ja pea külmavee ämbrisse pisteti, ütles telefonitsi Kuulutajale, et see üritus on pungi mõnitamine, kui mingid kontorirotid tõmbavad harjad pähe ja lähevad maskiballi tegema.

Raimo Asavi, artistinimega Kutt, mängis omal ajal punkbändis The Shitheads (Sitapead) basskitarri ja on tänaseni punkar. „Eelmistel kordadel käisime kohal, et mälestada ka punkarit Streeti, kelle Eesti politsei ära tappis,” selgitas Kutt. „Minu uhkus ei luba enam Rakverre tulla, kuna üritusega aetakse ilget pappi kokku ja mõnitatakse punkliikumist. Korraldajate hulgas on endised kommunistid, pagulaste maaletoojad ja pederastid.”

Ülemeelikud daamid otsisid pungisalongi

Kui keskpäeval kogunesid koorid laulukaare alla peaproovile, olid toidutelgid ja juuksurisalongid juba avatud.

Prouad Kose-Uuemõisa koorist Meelika otsisid telki, kus saaks pungisoengut pähe teha. Küsimuse peale, mis on nende meelest punk, vastas 50ndates Sirje Eichen: „Meieealiste jaoks on see lihtsalt äge üritus. Aga kui eile õhtul Vallimäel Singer Vinger esines ning Hardi Volmer hüüdis peale laulu, et enam ei ole Sirjesid, hüüdsin mina, et olen Sirts ja seksapiili täis.”

Maarika Lutsoja meelest on punk viisakusreeglite eiramine. „Nii kosutav on end igapäevasest rutiinist välja elada, olla rõõmus ja ulakas,” ütles ta. Sirje aga lisas, et ka nende koori lipp on veidi ulakas: YMK – ülemeelikud, ajendatud Villu Tamme punkbändi J.M.K.E. nimest („Jeesus Maria,” karjatas eit).

Rakvere oma mees Elmar Sats, üks punkbändi Streptococcus Pyogenes asutajaid, kiirustas peaproovi. Satsi sõnul on bändi koosseis muutunud. Enam pole kirikuõpetajat ja endist punkarit Tarmo Linnast. „Ka punklaulupeol mitte,” ütles ta. Streptococcusel hoiavad peale Satsi nüüd hinge sees veel Peep Pihlak ja Vallo Vildak.

Segakoor Spunk leidis oma pungi üles

Segakoor Spunk Harjumaalt Arukülast ootas rongkäigu algust Kalevi võimla juures. Linnaliinibussi peatusest kõlas naeru ja kilkeid, imetleti üksteise harjastukki ja lilla-rohelise-kirjusid punkpäid. Lauljad katsusid kordamööda dirigendi kõrvas rippuvat „ajuripatsit”.

„Kõikidele dirigentidele anti ajuga kõrvarõngas, et laulmine laabuks ja ajud puudutatud saaksid,” ütles koorijuht Tiina Tinn. Küsimuse peale, kas nende hulgas ka mõni pärispunkar on, vastas laulja Olev Rähni naerdes, et ta on elus igasuguseid tempe teinud, aga punkar pole küll olnud. „Meie koor on aga oma pungi üles leidnud. Nagu Pipi Pikksukk, kes spunki otsis.”

Üks koor kandis katkutud kanadega ja seapõrsastega kanderaami, millel suured kirjad: „Seagripp. Linnugripp.” „Kui metsas käid, ära sita sisse astu, sõber!” hüüdsid kanderaami kandvad mehed.

Maksuametnik Tamara Kadrina segakoorist lootis, et laulupidu puudutab maksuametnikke positiivselt. „Kohal on ju ka Maksu-ja Tolliameti laulukoor Peale Viit Tallinnast,” ütles ta.

Dirigentidel Kanguril ja Schütsil ajuripatseid polnud

Vallimäel istusid VIPtsoonist veidi eemal dirigendid Jüri-Ruut Kangur ja Kuldar Schüts. Küsimuse peale, kas õllejoomine dirigeerimist ei takista, puhkesid koorijuhid naerma. „Takistab küll, sest käed on ju kinni,” ütles Kangur.

„Õlles sisalduv alkohol imendub verre ja see just puudutabki aju. Mina pole veel ajuripatsit endale kõrva saanud, ehk antakse dirigendipulti astudes. Eelmisel laulupeol surus Hardi Volmer mulle suure haaknõela pähe ja see oli küll väga valus,” rääkis Jüri-Ruut Kangur.

Dirigent Kuldar Schüts ütles, et talle meeldib mitte teha asju, mida peab tegema. „Eriti irooniline on see, et Hirvo Surva rääkis mind nõusse ja ise keeras pungile selja,” lausus Schüts.

Vürst Volkonski avasõnad

Kui ligemale 1500pealine ühendkoor laulukaare all kohad sisse oli võtnud, lausus punklaulupeo konferansjee Peeter Volkonski: „Tere tulemast kolmandale punklaulupeole! Jutumärgid algavad. Aju puudutus. Jutumärgid lõppevad. Punkt. Volk. Punkt. Rakvere linnapea Mihkel Juhkami tervitus. Punkt. Mitte eriti pikk. Punkt.”

Kolmandal punklaulupeol esitati kolmandat korda avalauluna punkarite hümn – Sex Pistolsi „Anarchy in the U.K.”. Kahjuks muidugi mitte Johnny Rotteni esituses, vaid mikrofoni haaras laulupeo idee autor ja peakorraldaja Üllar Saaremäe.

Seejärel deklameeris Saaremäe Juhan Viidingut: „Üks mõte põleb tulepuuna jälle, ja tema eest ei ole pääsemist… Sa lähed tihti, tuled aga harva, su trepikotta tagasi end poon… Kui ära läheks, võtaks kaasa linna ning oma ajus puruks jahvataks… Ja sinu sõrmed murduksid mu ajju… Ööämblik kõnniks ära mujale.”

Villu Tamme „Elab veel Beria” järel kõlas ühendkooridelt laulupidudele traditsiooniline hüüe: „Korrata!” ja „Autor välja!” Lugu läks kordamisele. Villu välja ei tulnud, sest teda vist polnud kohal.

Hiljem, kui koorid pärast „Pille-Riini” esitamist Tõnu Trubetskyt nõudma hakkasid, vaigistas Volkonski oma heeroldihäälega rahvast ja andis loa lugu korrata. Trubetskyt ka polnud.

Seekordsel laulupeol oli esmakordselt kavas Urmas Sisaski ooper „Sööbik ja Pisik”. Allegooria, mida looga etendati, jõudis publikuni pärast Peeter Volkonski röögatust hambaarstitoolis istuvale poisile: „Juss, raisk, tee oma haisev suu lahti!”

Suu tegid lahti ka näitlejad Natali Lohk ja Maarika Mesipuu-Veebel, kes esitasid Pussy Rioti „Bogoroditsa devo”. Ortodokssele itkule, mis loo algul pühalikult laulukaare all kõlas ja Vallimäe nõlvadel haudvaikseks jäänud publikut lummas, järgnes räige Putini ja patriarhi needmine.

Kui kõlas lõpulaul „Insener Garini hüperboloid” ja rahvas skandeeris ”Korrata! Korrata!”, arutlesid punkariteks riietunud keskealised daamid omavahel, et Tõnu Trubetskyt polegi seekord kohal. „Ka mitte Velikije Luki Munka ehk Ivo Uukkivi ega J.M.K.E. Villu Tammet. Ka pole Mercat, Hendrik Sal-Sallerit, Kojameest ega Psychoterrori Freddyt. Ei tea, kas nad on omavahel kokku leppinud, et jätsid punklaulupeole tulemata?” imestasid naised.

Üllar Saaremäe tänas kõiki laulupeo toetajaid ja luges ette sponsorite nimed. Seaküla Simsoni, keda samuti seekord kohal polnud, skulptuuri – harjastega fallose – ulatas ta Uno Laurile. „Kurat, ükskord ta kustub niikuinii,” ütles Eesti vanim punkar Uno Laur, kui laulupeotuld kustutama läks.

Punklaulupidu puudutas. Ajusid ja ajalugu. Kõnetas ja läks korda paljudele inimestele. Loodetavasti ka punkaritele ja Viljandist pärit Leotajale, kes endale Rakverest Leelo-nimelist naist otsis.

___________________________________

KES ON PUNKARID

5. oktoober 1985. Ajalehes „Noorte Hääl” ilmub Ülo Kraani artikkel „Varblasevabadus”.

„Seda vabaõhukohvikut Harjumäel tuntakse rahvasuus „Varblase” kohvikuna. Kevadest sügiseni, tihti hommikust õhtuni istub seal omamoodi kirev seltskond röötsakil, lärmitsevaid, laua alt pudelit kummutavaid noori.”

„Varblasevabadus” tõi „Noorte Hääle” toimetusse hulgaliselt lugejate kirju. U. Halling Tallinnast: „Olen veendunud, et nähtus, mida punkarluseks nimetatakse, ei ole süütu lastehaigus ja sellest ei tohi heatahtlikult üle vaadata. Mitte üheski ühiskonnas ei saa elada liikmed, kes ühiselu seadusi eitavad. Aastakümneid jorutasime joomarluse üle. Kas nüüd hakkame ka punkarlusega ootama ja lootma, et ehk aeg paneb neile aru pähe? Ei pane. Hullemaks lähevad ja jõuavad rohkem noori ära rikkuda. Osal meie noortest ei ole piisavalt mõistust otsustamaks, mida jälestada, mida järele teha.”

Komsomolijuht J. Liiv: „Punkarid ei ole kodutud. Nad on pärit konkreetsest kodust ja ilmselt seal nähakse iga päev, kuidas nõelu, neete ja muid ripatseid täisriputatud lummutis uksest sisse ja välja käib. Keegi näeb ja kuuleb, kuidas ta kodus ropendab, vahel isegi lõhub ja märatseb. Kahjuks aga see „keegi” ei võta midagi ette. Ühtegi väärastunud noorukit, olgu ta punkar või ärikas, ei ole meie hulka saadetud kusagilt kosmosest. Nad on välja astunud meie kodudest.”

Naiskoori Meelika ülemeelikud prouad. Fotod: Ülle Kask

Punkarid Leotaja (vasakul) ja Selder Viljandist teevad õhtuks soojendust. 

Pungisalongis kaetakse ajud harjastega.

Riigikogu endine liige Juku-Kalle Raid ja endine kultuuriminister Rein Lang.

Endine kultuuriminister Laine Randjärv.

Rakvere linnapea Mihkel Juhkami ja linnavolikogu esimees Toomas Varek.

Rakvere linnavalitsuse delegatsioon marsib „Aju puudutusele”.

 Vallimäe nõlvad olid rahvast täis.