„Putini inimesed“- kas aasta kõige olulisem raamat?

Eesti raamatupoodides on hetkel müügil üheksa uudisteost, kus Vladimir Putin ühel või teisel moel on kangelaseks, sealhulgas ka üks anekdoodiraamat. Kuid kõikide nende hulgas on briti ajakirjaniku Catherine Beltoni koguteos „Putini inimesed“ täiesti erilisel kohal. Kasvõi selle poolest, et vene oligarhide kättemaksu kartes elab autor koos oma perega hetkel Briti politsei ööpäevaringse kaitse all. Saatuse tahtel jõudis teos eesti keelde pärast lääne ja Venemaa vastasseisu uue faasi algust, prognoosides seda osalt ette.

Kaire Kenk

Belton kirjeldab ülima põhjalikkuse ja usaldusväärsusega, kuidas Nõukogude Liidu kurikuulus julgeolekuorganisatsioon KGB hakkas juba enne Nõukogude Liidu lagunemist turumajandust õppima, varastas kommunistide hiigelvaranduse ning pärast oma võimu kehtestamist Venemaal tungis edasi läände.

„Avastasin selle raamatu eelmise aasta suvel. Lugesin inglise keeles ühe hingetõmbega läbi ja otsustasin, et see on raamat, mis päris kindlasti tuleb viia võimalikult suure hulga Eestimaa inimesteni. See on erakordselt hariv ja silmi avav kõigile, keda huvitab meie julgeolek Venemaa vahetus naabruses,“ ütles kirjastaja Valdo Randpere, KAVA Kirjastuse kaasomanik.

Catherine Belton kirjeldab, kuidas Peterburi kommunaalkorteris üles kasvanud, suurlinna tänavatel ja kangialustes karastunud ja KGB-s teeninud mehest sai just selliste ambitsioonidega isevalitseja nagu maailm teda täna tunneb. Ta annab tulevasest sõjakurjategijast psühholoogiliselt väga täpse portree. Belton kirjeldab detailideni Putini KGB-teenistusaastaid 1980ndate aastate lõpu Saksa DV-s, kus ta nägi ja kuulis oma silmaga, kuidas „Moskva oli vait“. Terve riik varises kokku, see oli võimu paralüüs, NSVL kaotas oma võimu Euroopas ja see tegi noorele Putinile väga haiget.

„Seda valu tunneb Putin ilmselt tänini ja see võib olla ka üks käimasoleva sõja ajendeist,“ kirjutab Belton. Teise ajendina mainib Belton Ukraina 2004. revolutsiooni, mil Kremli-meelne president Janukovitš kaotas ja läänemeelsed võimule tulid. Putin pidanud seda strateegiliseks kaotuseks ja olevat tahtnud isegi tagasi astuda. Kuid  tal ei lastud seda teha ja keegi ei tahtnud ka tema kohale astuda.

Pikka aega ettevalmistatud sõda

Beltoni raamatut lugedes tekib paratamatult veendumus, et Putini alustatud agressioonist Ukraina vastu pole midagi juhuslikku. „Sõda Läänega on Putin koos oma vanade KGB kamraadidega ette valmistanud juba aastaid. See raamat paneb Vladimir Putini algatatud sõjale täiesti uue pilguga vaatama. Raamatust selgub, et Vene-Ukraina sõja kavandamisel ei jäetud mitte midagi juhuse hooleks,“ ütles raamatuesitlusel ajakirjanik ja diplomaat Harri Tiido. Selle tarbeks on Putin ja tema lähikondsed ehk siloviki järjekindlat kogu Venemaa majanduse rakendanud mustade kassade ja rahapesu skeemidesse. Tulemuseks on tohutud ressursid, mille kasutamise peamine eesmärk on lisaks isiklikule heaolule Venemaa sõjaliste ja mõjutusoperatsioonide rahastamine.

Üks pöörane lugemine on raamatus peatükk Putini teenistusest Piiteris Anatoli Sobtšaki lähima abilisena ehk mustvalge näide sellest, kuidas sai alguse Venemaa röövkapitalism –  ametnikud käsikäes kuritegelike grupeeringutega.

Silovoki ehk Putini praegune kaaskond formeerus juba 1980ndate aastate lõpul toonases KGB 1. peavalitsuses ehk välisluures. Nemad ongi täna Putini inimesed – siloviki. Terminist „silovik“ (vene keeles силовик) on tulnud lausa üldtermin –  see on poliitik Venemaa Föderatsioonis, kes varem on töötanud julgeolekuametkonnas. Hallid mehed, kes on välja kasvanud julgeoleku- ja sõjaväestruktuuridest, on Venemaad kantseldanud terve viimase põlvkonna vältel.

Paari oligarhiga pole Putini-sugusel diktaatoril võimalik võimul püsida, mistõttu on tal nn taskuoligarhe mitukümmend. Aeg-ajalt langeb mõni erinevatel põhjustel välja, kuid kohe on keegi tema asemele astunud, sest loodus ju tühja kohta ei salli. Kuna Putini ajal on oligarhide kukrud kõvasti täitunud, siis ei taha nad „peremehega“ tülli minna ja lasevad tal tegutseda senikaua, kuni raha voolab ja neil on hea olla. Putini silmis ebasoosingusse sattumist ei ihka keegi senikaua, kuni Putin kindlalt võimul püsib.

Kas Igor Setšin, küllap kõige tugevam neist Peterburi silovik’idest, kes aitasid 18 aasta eest Putini režiimil võimule tulla, on tõepoolest nüüd langemas? Setšini karjäär riikliku julgeoleku komitees (KGB) oli lennukamgi kui Putinil ning ta on täitnud oma soosija administratsioonis paljusid tähtsaid ametikohti. 2012. aastast on ta riikliku naftagigandi Rosnefti, Venemaa suuruselt kolmanda ettevõtte (Gazpromi ja Lukoili järel) tegevdirektor.

Putini juhtimispulti hoiab armeekindral Nikolai Patrušev. Kunagisest Venemaa föderaalse julgeolekuteenistuse FSB juhist, 2008. aastast Venemaa julgeolekunõukogu igapäevatööd juhtivast Nikolai Patruševist on saanud ka Kremli pealäbirääkija peamiste geopoliitiliste vastaste – ameeriklastega. Aga ka Gennadi Timotšenko. Igor Sentšin, Viktor Ivanov. Viktor Ivanov. Putini isiklikuks pankuriks kutsutav Juri Kovaltšuk. Kõik väidetavalt või tõestatult endised kagebiidid. Need, omaeneste „ponjatiete“ järgi elavad inimesed on suunanud Putinit ja tema poliitikat vähemalt neli aastat. Ning kindlasti aidanud kaasa Putini peadpööritavale karjäärile lihtlabasest Kremli asjade valitsejast võimuladviku absoluutsesse tippu.

Arvatakse, et osa Putini varandusest ongi Gennadi Timotšenko käes, tema lapsepõlvesõber Sergei Roldugin aga kontrollib kahe miljardi dollarilise käibega maksuvabade firmade võrgustikku.

KGB-lased Venemaa eesotsas arvestavad raamatu autor Catherine Beltoni hinnangul sellega, et Lääs ei julge nagunii midagi otsustavat nende vastu ette võtta. Samas annab ka selle raamatu läbilugemine päris palju ideid, millised sanktsioonid võiksid Putinit päriselt mõjutada. Ainuüksi raamatu lõpus olev nimede register võiks olla väga heaks aluseks nende inimeste tuvastamiseks, keda võiks ja tuleks sanktsioneerida. Kes on need inimesed, kellega koos Putin on suure osa Venemaa varadest enda kontrolli alla haaranud ja kuidas seda on aastakümneid teostatud, hindab Tiido.

Belton kirjutab halastamatu selgusega, kuidas Putin, tema kaaskond ja nende üüratu raha mõjutas kasvõi tema enda kodumaa poliitikat. Mitte ainult vene oligarhide kinnisvara, jahtide ja nende lähikondsete teenindamine ei toonud brittidele tulu, Putin on rahastanud ka erinevaid Briti parteisid ja kohtusüsteemi. Seetõttu on Lääs seda režiimi nii palju aastaid kõrvalt vaadanud ja seda talunud, on Belton halastamatu.

Belton on oma Putini-raamatu eest saanud ohtralt auhindu ja viis kohtukaebust Vene miljardäridelt eesotsas Roman Abramovitšiga. HarperCollinsi esindaja aga kirjeldab teost kui „usaldusväärset, olulist ning kontrollitud allikate põhjal kirjutatud“ raamatut. „Me kavatseme tunnustatud ning murrangulist raamatut kohtus tulihingeliselt kaitsta. Avalikku huvi omavatel teemadel kirjutamise õigus peab säilima,“ märkis HarperCollinsi esindaja. Lisaks Abramovitšile on kohtuteele asunud ka miljardärid Mihhail Fridman, Pjotr Aven ja Šalva Tšigirinski ning Venemaa riiklik õlifirma Rosneft. Kaebusi hakatakse menetlema Suurbritannia kohtusüsteemis. Vene oligarhide viha autori vastu on nii suur, et teda ja tema perekond on tänase päevani politsei ööpäevaringse valve all.

Mis saab Venemaast edasi?

Catherine Belton on selle raamatu eest ka ohtrasti kiitust ja ära märkimisi saanud. Nii on selle raamatu aasta raamatuks 2020 tituleerinud The Times ja The Sunday Times, The Daily Telegraph, The Economist, Financial Times ja New Statesman.

„Putini jaoks on see sõda vaid algetapp laiemas Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümbertegemise ja Venemaa „imperiaalse võimsuse“ taastamise geopoliitilises programmis. Kremli peremehele pole alternatiivi. Ta peab nüüd Ukrainas saavutama sellise tulemuse, mis lubaks seda tõlgendada võiduna nii Ukraina kui ka lääne üle. Sellest sõltub tema võimul püsimine ja ajalooline pärand, mis tundub olevat veel üks tema muredest,“ nendib energiaekspert Raivo Vare. „Samal ajal, tundes Vene valitsemissüsteemi eripärasid, olen kindel, et kogu tõde praegu toimuvast – nii lahinguväljal, riigi majanduses kui ka välispoliitikas – temani päris adekvaatselt jõuda ei pruugigi. Vene riigimasina alamastmetel prepareeritakse info selle teel ülespoole nii ära, et negatiivset oleks võimalikult minimaalselt ja jääks positiivne mulje. Valmistuda tuleb pikaajaliseks vastasseisuks. Sest ka Putin ei saa taganeda. Ta peab võitma. Muidu ta kaotab võimu.“

Vare hinnangul praegused sanktsioonid Vladimir Putini sõjamasinat seisma ei pane ja selleks oleks vaja Venemaa täielikku välja lõikamist nii lisaks kaubandusele ka finants- ja energiaturust. „Viimane annab ligi 40 protsenti idanaabri eelarvest. Seda ega ei juhtu, sest Euroopa riikide sõltuvus Vene energiakandjatest on niivõrd suur,“ ütles Vare.

Mida Putin edasi teeb, on praegu kõige suurem küsimus, nendib Cathrine Belton oma mitmes antud intervjuus. Belton on avaldanud arvamust, et oleme tunnistajateks Putini režiimi viimastele aastatele, sest tema ressursid on otsas ja lääs on koondunud ühtselt tema vastu.