Puugid muutuvad kevade saabudes aktiivseks
Lääne-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse nakkuskeskuse ülemarst Kersti Kink rääkis Vikerraadio saates „Huvitaja“, et aprillis algab n-ö puugihooaeg. Puugid muutuvad aktiivseks, kui maapind või õhk on päeval vähemalt viis kraadi soe.
Ülle Kask
Eestis elutseb kahte liiki puuke – võsapuuk ja laanepuuk. Puuk pole sitikas ega putukas, vaid hoopis ämbliku lähisugulane. Tiibade asemel on tal neli paari jalgu.
Doktor Kersti Kink selgitas Vikerraadio saates „Huvitaja“ (4.04.2023), miks puuk inimesi ja loomi hammustada tahab ning nende verd imeb. „Puugile on see söök ja teisalt ka missioon haigust kanda. Puugid on teadupärast kõige paremad anestesioloogid. Kuniks ta valmistub ohvrit hammustama, tuimestab ta kenasti naha pinna ära ja siis on tal väga mugav hammustada. Puugi süljega levivadki puugihaigused,“ rääkis ta, lisades, et seetõttu polegi puugihammustust tunda, kuna puuk teeb naha pinna tuimaks ja surub vaikselt oma suised naha sisse.
„Tihtilugu öeldakse, et puuk imes ennast sisse, aga välja võttes jäi tema pea naha sisse. Tegelikult ei vasta see tõele, sest puuk on nagu telekapult – selline tugev üks tükk. Need, mis sisse jäävad, ongi suised, sellised väikesed saed, mille ta tasakesi naha sisse poetab ja milles on väikesed torukesed, mille kaudu ta oma süljega inimest nakatab,“ kõneles Kink rõhutades, et hammustuse kohad tuleks aga rahule jätta, kuna inimese organism on nii tark, et tekitab hammustuse ümber väikese põletikukogumiku punnikese näol, mis tõukab ise need suised organismist välja.
Eesti esineb paraku palju puugihaigusi. Puugid vahendavad puukentsefaliiti ja puukborrelioosi. Viimane neist algab doktori teada vähehaaval enesetunde halvenemisega. Alles kahe-kolme nädala jooksul saab haigus hoo sisse. Kõige tavalisem sümptom on nahale tekkiv kahvatu roosakas sõõr ehk ring, mis hakkab tasapisi laienema. Kui see enam peopesa alla ära ei mahu, on ilmselgelt tegemist puukborrelioosiga.
„Seda nimetatakse migreeruvaks erüteemiks, mis suureneb ja teinekord võib ka oma asukohta muuta – see ei pruugigi alati tekkida sellesse kohta, kust puuk hammustas,“ kõneles doktor, jätkates, et kui selline rõngas tekkib, tuleks kiiresti antibakteriaalse raviga alustada, sest spiroheet levib seal naha all, mida tuleks pidurdada ja antibiootikumidega hävitada.
Puukentsefaliit on aga Kinki teada kiiresti kulgev haigus, mida võib tunda juba kaks-kolm päeva pärast nakatumist halva enesetunde ilmnemisel. Nädala pärast päädib haigus 40 kraadise palavikuga ja väga tugevate peavaludega. Esineda võivad mälu- ja tasakaaluhäired.
Mõlema puugihaiguse puhul on doktori sõnul oluline kliiniline pilt ja haiguse kulg ehk anamnees: kuidas haigus tekkis ja kas oli puugiga kontakt. Vereanalüüsid näitavad nakatumist alles peale kümnendat päeva või hiljemgi.
Kink tõdes, et puukentsefaliit on raske närvisüsteemi kahjustav haigus ja selle vastu on Eestis pikka aega ka inimesi vaktsineeritud. Seda saab teha nii perearstide juures, suuremates tervisekeskustes kui apteekides. Et kaitset saada, peab tegema kaks süsti kuuajase vahega. Tavaliselt võiks vaktsineerida iga viie aasta tagant, eakamad inimesed iga kolme aasta tagant. Haiguse läbipõdemine annab aga eluaegse kaitse.
Puukborrelioosiga nii hästi tohtri sõnul läinud ei ole. Ravimitööstused tegelevad sellega ja katsetused on teises faasis. Kink avaldas lootust, et aastaks 2025 või 2030 on need ehk valmis.
Kersti Kink selgitas, mida siis ikkagi teha, et looduses liikudes puuki endale külge ei saaks. „Puuk on tegelikult üks õnnetu putukas, sest ta elab tavaliselt umbes ühe ruutmeetrisel pinnal. Ega ta ise ju sealt ei liigu, teda peab transportima. Need võivad olla närilised, linnud, metsloomad või inimesed, kes teda edasi kannavad,“ rääkis ta.
Doktor rõhutas, et metsa minnes tuleks ennast puhtaks pesta ja mitte lõhnastada. Erinevaid versioone, miks puuk mõnda inimest hammustab, aga teist mitte, on seostatud nii veregrupi kui ka inimese spetsiifilise lõhnaga, mis puugile meeldib.
Selga võiks panna heledad, hästi liibuvad riided, et puuk ei saaks sealt vahelt sisse ronida. Puugid võivad olla imepisikesed, kui nad ei ole veel küllaldaselt verd imenud. Ennast täis imedes võivad nad oma kehakaalu 300 korda suurendada. Valge riide pealt on neid kerge tabada, enne kui nad jõuavad hammustada.
Pärast looduses käiku võiksid täiskasvanud inimesed puuke otsida jalgadelt, põlvedelt ja hüppeliigeste juurest, ka kubeme piirkonnast, harvem keha tüvelt. Lastel nende lühikese kasvu tõttu tuleks hoolega kontrollida näo piirkonda, õlgasid ja juukseid.
Kui avastatakse keha pealt puuk, ei tohiks doktor Kinki sõnul selle eemaldamisega viivitada. Inimesed on käitunud vahel üsna drastiliselt, teipides hammustuskoha kinni, et järgmisel päeval perearsti või kirurgi juures see eemaldada lasta. Tegutsema peab aga kohe. Kui ei ole käepäraseid vahendeid, näiteks väikeste aasakestega pintsette, tuleks puuk lihtsalt võimalikult naha lähedalt eemalda. Kink hoiatas, et pigistada ei tohi, sest nõnda võib endale veel haigust juurde pigitada. Hammustuskohaga pole vaja muud teha, kui mõne ainega desinfitseerida või lihtsalt puhtaks pesta, seda kohta ei pea millegagi eriti töötlema.
Kink märkis, et peale puugi eemaldamist peaks kindlasti puugi ka hävitama, et ta edasi ei elaks: „Kui võimalik, lasta tualetipotist alla või põletada ära. Peaasi, et ta edasi ei toimetaks.“
Lääne-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse nakkuskeskuse ülemarst Kersti Kink toonitas, et leides nahalt puugi, ei tähenda see veel nakatumist borrelioosi või entsefaliiti, aga looduses viibides tasuks igaks juhuks ettevaatusabinõusid rakendada.
Terviseameti andmetel diagnoositi Eestis eelmisel aastal 138 puukenteafaliiti nakatunut, Lääne-Virumaal kuuel inimesel. Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe diagnoositi aga 2630 juhul, Lääne-Virumaal 93 inimesel.
