Räägime tööalasest rehabilitatsioonist

Ilmselt kõlab paljude jaoks see sõnapaar keerukana, millenagi, mis sisaldab tõenäoliselt palju bürokraatiat ning kes teab, mida veel. Tegelikult peitub tööalase rehabilitatsiooni taga võimalus saada abi ja tuge, et tulla toime tööelu pärssivate muredega – nii füüsiliste kui vaimsetega.

Liisi Kanna

Rakvere haiglas osutatakse tööalase rehabilitatsiooni teenuseid alates 2016. aastast, olles esimeste teenusepakkujate hulgas Eestis. „Teenuseid osutatakse Rakvere haigla taastusravi osakonnas, kuid selgelt tuleb eristada, et need on sotsiaalteenused, mitte tervishoiuteenused. Ehk eesmärgiks on tööalase suunitlusega just töökohapõhiselt edendada inimeste toimetulekut ja kohaneda tervislike piirangutega,“ võttis Rakvere haigla taastusravi osakonna õendusjuht-füsioterapeut Christi Ojaste selle esmapilgul keerulise sõnapaari taga peituva kokku.

Kuid mis täpsemalt siis nende tegevuste hulka kuulub? „Tööalane rehabilitatsioon hõlmab teenuseid vastavalt kliendi vajadustele, kuid meie asutus pakub individuaalteenuseid kõikidelt valikus olevatelt spetsialistidelt: sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, tegevusterapeut, psühholoog, loovterapeut, eripedagoog, logopeed, kogemusnõustaja, õde, arst,“ loetles Ojaste.

Kellele ja kuidas?

Teenustele on õigus inimestel, kellel on tervisest tulenev takistus, mis ei võimalda täiemahuliselt töötada või asuda õppima. Seetõttu on määratud osaline või puuduv töövõime. „Kui osalise töövõime puhul võib olla inimene nii töötu, osalise- kui ka täiskoormusega töötav, siis puuduva töövõime korral peab inimene olema kindlasti vähemalt osakoormusega töötav. Viimase uuendusena on lisandunud ka pikaajalisel haiguslehel viibimine, siis saab tööalasele rehabilitatsioonile alates 61. haiguslehe päevast,“ selgitas õendusjuht-füsioterapeut, kellele see võimalus suunatud on.

Tööalasele rehabilitatsioonile pääsemiseks puudub vajadus saatekirjaks ning teenused on inimesele tasuta. Perearst võib anda informatsiooni pöördumaks töötukassa poole, kuid perearsti saatekirja pole tarvis. „Nimelt teenuseid rahastab Eesti Töötukassa ning teenustele suunab töötukassa konsultant või juhtumikorraldaja. Inimene saab ise valida endale teenuseosutaja üle Eesti. Siiski eelistatakse kodukoha lähedast teenusepakkujat ja vajaduspõhiseid kvaliteetseid teenuseid,“ märkis Ojaste.

„Kahjuks puuduvad rehabilitatsioonimeeskondades mitmed spetsialistid. Rakvere haigla meeskonnas on aga kõik spetsialistid olemas ning lisaks osutame maakonnas ainsana füsioteraapia teenuseid ka basseinis,“ rääkis Ojaste haigla tugevustest.

Terviseprobleeme, millega tööalase rehabilitatsiooni teenusele pöördutakse, on mitmeid, nii füüsilisi kui ka vaimseid. „Sageli ei jõua inimesed tervishoiusüsteemis vajaliku spetsialisti juurde just vaimse tervise probleemi korral, kuid rehabilitatsiooni raames on olemas mitmekülgne ja toetav meeskond, kes tegeleb inimesega pika perioodi, isegi kuni aasta jooksul. Näiteks läbipõlemine, ärevushäire, pikaajaline tööst eemal viibimine, mis vajavad mitmekülgset ja pikaajalist sekkumist ning mille puhul on psühholoogi, sotsiaaltöötaja, kogemusnõustaja ja loovterapeudi koostöös võimalik lahendusi leida,“ vastas Ojaste küsimusele, millistel puhkudel inimesed sagedamini abi küsimata jätavad.

„Füüsiliste probleemide korral on tihtipeale vaja kohandada töökoht ümber asjakohaste abivahenditega või omandada ergonoomilisi ja ennastsäästvaid töövõtteid, sel juhul on tegevusterapeudi ja füsioterapeudi abi igati asjakohane. Teenuste raames selgitavad spetsialistid välja mõne abivahendi vajaduse töökeskkonnas ning koostöös töötukassaga on võimalik see hankida. Nimetusest tulenevalt ongi see väga töötamise ja töökohaspetsiifiline ning seetõttu ainulaadne teenus. Ometi väga vajalik väga paljudele,“ andis ta ülevaate võimalikest lahendustest.

Helina kogemus

Rakvere haiglas tööalase rehabilitatsiooni teenuseid kasutanud Helina rääkis, et tema mureks olid alaseljavalud ja jäikus. „Eks üheks põhjuseks on see kodukontori töö iseloom – raske on istuda pikalt arvutis, istud väga kergelt selja kinni. Tegi tõesti valu,“ rääkis Helina, lisades, et sai teenustel osalemisest palju abi.

„Kasutasin füsioterapeuti, psühholoogi, kogemusnõustajat, tegevusterapeuti, natukene sai räägitud ka sotsiaaltöötajaga,“ loetles Helina. „See määratakse igaühele individuaalselt, mitu korda ühe või teise spetsialisti vastuvõtule saab minna,“ lisas ta.

Naine rääkis, et tema valis teenusepakkujaks just Rakvere haigla varem mainitud basseini kasutamise võimalusest lähtuvalt. „Kuna ülekaalu on ka piisavalt ja mulle väga meeldib vees toimetada. Minu teada Lääne-Virumaal praegu teist rehabilitatsioonimeeskonda ei ole, kus pakutaks vees võimlemist füsioterapeudiga. Loomulikult tegime harjutusi ka maas ja treppide peal, igal pool, kus teha andis. Aga just vesi oli mulle väga hea,“ jagas ta kogemust.

Ka väljaspool rehabilitatsiooni kasutab Helina vee abi, püüdes kaks korda nädalas käia vesiaeroobikas. Naine nentiski, et ka pärast teenuste lõppemist peab aktiivselt edasi tegutsema. „Ega see ei ole nii, et käid seal kümme korda ära ja siis jääd loorberile puhkama. Mul kulub ikkagi peaaegu igal hommikul umbes tund aega pallide ja kummiga harjutuste tegemiseks. Pause võtan samuti päeva jooksul oluliselt rohkem. Õnneks palju saab ka telefoniga ära teha, ei pea kogu aeg arvutis olema,“ rääkis Helina oma tööelu korraldamisest.

Lisaks on naisel plaanis võtta ette töötukassa abil kodukohandamine – näiteks soetada reguleeritav laud, mille taga vaheldumisi istudes ja seistes töötada.

„Muidu me ju: töötades istume, sõites istume, süües istume, koolitustel istume, kinos-teatris istume ja nii edasi. Ega ilmaasjata öelda, et istumine on teine suitsetamine,“ mõtiskles Helina, kuivõrd on oluline ka oma harjumusi üle vaadata.

Ning just seda aitavad paljuski teha tööalase rehabilitatsiooni spetsilistid. „Jõudsime ikkagi paljudes asjades selgusele,“ nentis Helina, et teenustel osaledes sai ta lisaks kohapealsetele harjutustele justnimelt nõuandeid, mida ja kuidas edaspidi teha, et olukorda parandada.

Helina meenutas, et kuigi alguses n-ö mugavustsoonist välja uude situatsiooni minemine on ikka mõnevõrra hirmutav, siis Rakvere haigla meesond oli väga soe ja toetav. „Esialgu olin ikka ärev, et ei tea, mis ta minuga tegema hakkab…ega ma ei pea seal hakkama mingeid balleti-harjutusi tegema, ei ole ju eriti painduv,“ rääkis naine naerdes.

„Aga väga sõbralikud, väga rahulikud inimesed. Hästi lihtsad. Ei räägitud mulle seal ladinakeelseid keerulisi nimetusi, millest ma midagi aru ei saaks, vaid puhtas eesti keeles, et tee nii, siis on sul parem,“ avaldas Helina Rakvere haigla meeskonnale kiitust.

„Väga palju sai näiteks tegevusterapeudiga selgeks – käte jõudluse ja igasugu asjade kohta. Nii hästi selgitab, et saadki aru – ahhaa, see on mul sellepärast! Ja peangi näiteks palli mudima niipidi ja naapidi ning lähebki paremaks,“ jagas Halina kogemust, kui arusaadaval viisil temaga suheldi.

Tuge sai naine aga ka vaimses mõttes – just n-ö mõtete peegeldamise ja vahetamise kaudu. „Ikka on abiks, kui saad arutada ja valdkonda tundvate inimestega erinevaid võimalusi kaaluda. Kindlasti aitasid kohtumised mõtestada mõnd asja. Ja käies-osaledes tuleb tänulikkus – näed paraku ka hullemaid lugusid enda ümber ja oled tänulik, et mul on nagu on,“ mõtiskles Helina.

Kaotada pole midagi

Helina sõnul ei olnud tema jaoks nende teenuste kohase informatsiooni leidmine keeruline, sest naine on ise sotsiaaltöö taustaga. Kõigil, kes tunnevad, et vajaks samuti abi, soovitab ta aga julgelt pöörduda. Füüsiliste murede korral saavad esiteks perearstid vajadusel anda saatekirja taastusraviarstile, kes sageli suunab füsioteraapiasse. „Mina olen ka varem taastusraviarsti kaudu käinud samuti Rakvere haiglas füsioteraapias,“ märkis Helina.

Tööalase rehabilitatsiooni teenuste kasutamiseks tuleb aga tema sõnul töötukassa spetsialistiga ausalt vestelda – rääkida ära, miks abi vajatakse. „Tulebki minna konsultandi juurde, öelda, et te soovite seda teenust. Tuleb pikem vestlus, tema küsib, teie vastate. Ei olnud väga lihtne, mäletan, et mul võttis ka silma märjaks mõne koha peal. Pead tunnistama, et sa ikkagi ei saa hakkama, mitte ei lähe sinna mütsiga lööma,“ meenutas Helina.

„Aga kaotada pole midagi! Minul on küll läinud asju paremaks. Näiteks tunnen, et painduvus on suurenenud, mõni lihas toetab paremini jne. See teadlikkus kasvab füsioteraapiaga. Aga eks ikka enesedistsipliin ja järjekindlus on ka olulised selle juures. Ega siis WHO (maailma terviseorganisatsioon – toim.) ilmaasjata ütle, et meditsiin suudab meid 10 protsenti aidata, me ise peame 90 protsenti tegema. Ei saa istuda kodus ja öelda, et andke mulle seda tabletti ja teist tabletti. Loomulikult tablett on õigel ajal õiges kohas täiesti hädavajalik. Aga, eriti lihaste ja liigestega seoses, saab ise oma igapäevast toimetulemist ja elukvaliteeti pärsi palju parandada küll. Võibolla mitte tohutut pööret saavutada, kui on näiteks kulumised vms, aga just olukorda parandada.“

Nii tööalase rehabilitatsiooni kui töökoha (sealhulgas kodus asuva töökoha) kohandamise teemal leiate rohkem infot töötukassa kodulehelt rubriigist „Töö ja tervis“ – tootukassa.ee/et/teenused/too-ja-tervis.