Raamatukoguhoidja soovitab: Andrus Kivirähk ja tema „Mälestused“
Eelmisel aastal ilmus Andrus Kiviräha raamat „Mälestused“. Võis arvata, et oma esimese suure juubeli seljataha jätnud kirjanik paneb nüüd kirja memuaarid senisest elust, kuid ei, Andrus Kivirähk suutis lugejaid taas meeldivalt üllatada. „Mälestused“ on teos, kuhu on koondatud 100 miniatuuri, milles saavad sõna erinevad esemed, taimed ja loomad meie ümber.
„See konkreetne raamat sai alguse sellest, et teatri- ja muusikamuuseumis tekkis idee, et kõik sealsed esemed võiksid hakata külastajatega kõnelema. Ma käisin muuseumis, valisin välja asjad, mis tundusid mulle intrigeerivad või naljakad, ja mu fantaasia läks tööle, et mida nad võiksid kõneleda,“ räägib Kivirähk. Kui muuseumile pidi kirjanik mõtlema 21 mälestust, siis raamatus on lausa saja eseme ja looma mälestused. Raamat koosneb viiest osast: lasteaed, park, pulm, muuseum ja lõpuks pööning.
Ka mina üllatusin meeldivalt – raamatu soliidne kullakirjaline kaanepilt ei reeda lugejale, mis ta sees peituda võiks. Enamik raamatu sajast lühiloost on lustlikud ja täis fantaasiat, kuid siiski mõtlemapanevad. Neis on lapsemeelsust, headust. Andrus Kivirähk paneb kõik oma tegelased elama, andes neile hääle ja iseloomu.
Iga miniatuur mahub ühele leheküljele, raamatut ei pea lugema järjest, sest iga lugu on järelemõtlemist ja üle lugemist väärt. Kivirähalikult muhe tekst on nauditav. Üks minu lemmikminiatuure on „Jonnipunn“, mis algab sõnadega: „Mina olen jonnipunn. Ma olen kahjuks sünnist saati raskelt haige. Mul on selline tõbi, et ma ei saa pikali heita.“ Ja muigel sui loed jonnipunni muredest ja haigustest. Või miniatuurid oravast, kes armus eelmisel suvel koerasse; kõrvarõngast, kes leidis pulmast oma elu armastuse; raadiost, kes saadeti pööningule ravile. Asjad räägivad enda eest, luues mõtlemisainet ja seoseid meie endiga.
On kultuuriloolisi tegelasi, keda jutustajate kaudu lugejate ette tuuakse ( Liina Reimanni mängukoer, Mikk Mikiveri tool, Jüri Krjukovi kikilips, Voldemar Panso krokodill, Georg Otsa fotoaparaat). Sada jutustajat pakuksid nagu ülevaate meile ühiskonnast oma murede ja rõõmudega. Ehk hakkasin ka ise end ümbritsevatele esemetele ja asjadele teise pilguga vaatama.
Lisaks tekstidele on raamatus tähtis osa Anne Pikkovi võrratutel illustratsioonidel, iga miniatuuri juures on eraldi lehel pilt esemest või olendist.
Millisele lugejale võiks sobida „Mälestused“? Kindlasti Kivirähu senise loomingu austajatele (kelle hulgas on kindlasti ka üllatujaid), huumorimeelega, empaatilistele ja head teksti nautivatele lugejatele.
Head nautimist!
Ene Tamm
Sõmeru raamatukogu direktor
