Raamatukoguhoidja soovitab: Jan Håkanssoni lasteraamatud garanteerivad täiskasvanule hea tuju
Aasta 2022 on kuulutatud raamatukogu teema-aastaks. Kuulutajas ilmuvate raamatututvustustega aitavad Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjad sellele kaasa.
Üha sagedamini otsib lugeja raamatukogust meelelahutust, midagi rõõmsat ja helget, mis aitaks unustada masendavat halli argipäeva. Selliseid raamatuid leiab kindlasti lasteraamatute riiulist. Astrid Lindgreni ja Tove Janssoni looming on kõigile tuttav, kuid mina tahan Teile tutvustada Jan Håkanssoni ning tema raamatuid „Isa tules ja leekides“ ja „Isa purjetab“, mis ilmusid eesti keeles Allar Sooneste tõlkes (1994 ja 1995.a).
Raamatute autor on sündinud Rootsis, inseneri perekonnas 1927. aastal, töötanud nii õpetaja, kui ajakirjanikuna. Lood raamatus on lõbusad episoodid tema pere toimetustest. Meil on võimalus lugeda minategelase ja tema kahe venna sekelduste rohkest elust ajal mil maailmas käis suur sõda. Poisid elasid koos ema ja isaga väikeses töölisasulas, vanas tondilossis, mis ehitatud I maailmasõja ajal, kus puudusid elektripliit, külmutuskapp ja keskküte. Kuid poisid poleks kuidagi soovinud vahetada kahhelahjude soojust elutute ja igavate malmradiaatorite vastu.
Kus on poisid, seal on pahandused, mille alguseks on hea plaan, mis lihtsalt natuke viltu kisub. Perele tuli jõuludeks külla eakas sugulane tädi Elma. Poistele ei tule mõttessegi teda jõulupakist ilma jätta – mis sellest, et nende majanduslikud ressursid on ammendatud. Vend Eriku geniaalne mõte teha tädi Elmale kingituseks surimask, läheb käiku. Isal rippus seinal Beethoveni kipsist surimask, kindlasti rõõmustab sellise kingi üle ka tädi.
Varustatuna kipsitaigna ja lauanoaga hiilisid poisid eaka sugulase magamistuppa, et enne tädi ärkamist tööga ühele poole saada. Polnud poiste süü, et proua otsustas täiesti ebasobival hetkel läkastama hakata ning kogu pange sisu ühekorraga tema näole valgus… Kõigest hoolimata möödusid jõulud hästi, sest tädi palvel pääsesid poisid karistusest. Oli neil ju eesmärk rõõmustada teda jõulukingiga.
Peatükk „Isa teeb šampanjat“ võiks olla soovituslik lugemine igale koduveini tegijale:
Pereisa suur nõrkus oli koduveini tegemine, mis tuli tal enda arvates nii hästi välja, et isegi asjatundja ei suudaks tema Sauternes`i ja ehtsa vahel vahet teha. Ühel aastal otsustas isa teha šampanjat. Pudelid villitud, pandi need keldrisse hoiule.
Keset talve äratas perekonda kõva paugutamine. Neil aegadel võis see tähendada ainult kahte asja: kas sõda või revolutsioon. Isa haaras juhtimise enda kätte, kamandas pere ülakorrusele ning marssis ema ja laste nutu saatel keldrisse. Kahe minuti pärast oli ta toas tagasi ning kamandas kõiki, sõnagi lausumata, voodisse. Ajapikku muutus pere tundetuks ega reageerinud enam jalge alt kostuvatele mürtsudele, mis nende elu saatis.
Kõik oleks võinud hästi lõppeda, kui väikevend Peeter poleks ema sünnipäevalauas külalistele teatanud, et „isal on keldris šampanjat!“ Õnneks oli külaliste hulgas perearst, kes keldrist šampusega tulnud metsaülema haiglasse toimetas…
Jan Håkanssoni kirja pandud lood võiksid kindlasti ilmuda kordustrükina, kuid nüüd mitte enam lastekirjandusena vaid täiskasvanutele mõeldud raamatutena. Kaldun arvama, et tänastel koolinoortel on raske mõista, mis on välikemmerg mille augu kaudu saab väikevenda saata ära tooma sinna kukkunud 10-kroonist või mis asi on tsiviilkaitseõppus, kus tuleb osaleda. Igale täiskasvanud lugejale on aga hea tuju pikaks ajaks garanteeritud.
Inge Pikkoja
Uhtna raamatukogu direktor
