Raamatukoguhoidja soovitab: Terhi Kokkonen „Ääremaa“

Aasta 2022 on kuulutatud raamatukogu teema-aastaks. Kuulutajas ilmuvate raamatututvustustega aitavad Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjad sellele kaasa.

„Ääremaa“ on soome muusiku ja laulusõnade autori Terhi Kokkoneni esimene romaan ning see võitis ajalehe Helsingin Sanomat romaanivõistluse. Autor on õppinud ka dramaturgia, filmimontaaži ja stsenaariumite kirjutamist ning seda on lugedes ka tunda. Teos on filmilik, pildilik – lugejana jooksid mul justkui kaadrid silme eest läbi – ning üksjagu vihjeline, sest midagi ei öelda otse välja või kui öeldaksegi, siis ei saa kindel olla, kas see ka päriselt nii on.

Loo esimesel leheküljel räägib autor justkui lõpplahenduse ära – kas see nii ka läheb, selles tuleb igaühel ise veenduda.

Lugu saab alguse sellest, et äsja liiklusõnnetuse üle elanud abielupaar peab taastumiseks jääma lähedal olevasse puhkekülla Arctic Mirage. Peagi selgub, et paari – Karo ja Risto – mälestused õnnetusest ei kattu ning ühe enam süveneb veendumus, et see, mida me nende omavahelistest suhetest teame, on vaid jäämäe veepealne osa. Vägivald, manipuleerimine ja valetamine on muutunud nende suhtes igapäevaseks. Kummalgi on oma saladused, oma mineviku koorem, mida kanda, ning lõhe nende vahel süveneb üha enam. Omavahel küll räägitakse ent ei räägita millestki olulisest. Hoopis tähtsam on see, mis jääb ütlemata.

Ehkki tekstimaht seda võimaldaks, ei ole see raamat, mida ühe hingetõmbega läbi lugeda saaks. Lähisuhtevägivallast rääkivasse loosse sisseelamine pole just kerge ülesanne. Valitseb masendav atmosfäär ja lugu jääb kauaks painama. Raamat tõstatab hulgaliselt küsimusi: kus on vägivalla juured? Kes on kiusaja ja kes kiusatav ning kuidas neil rollidel vahet teha? Kes on sellistes lugudes süüdi? Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja vastata neile saame vaid igaüks ise.

Raamatu kaanel määratletakse teost kui psühholoogilist romaani, ent sel on ka põnevus- ja krimikirjanduse tunnuseid.

Pealkiri „Ääremaa“ näib vihjavat teose tegevuspaigale, kohale, mis on eemal tavapärasest elust; kinnisele kogukonnale, kust välja justkui ei saa. Kuid seda võib mõista ka kui äärmuseni viidud seisundit meis endis. „See on psüühikas kinni, taipad sa? Mõned inimesed käituvad nii. Keegi ei saa kindlalt ette öelda, et tema nende hulka ei kuulu,“ küsib üks tegelastest peategelaselt Karolt. Kas polegi mitte nii, et „ääremaa“ on  olemas meis igaühes endas. Jääb vaid küsimus, kui hästi me seda tunneme?

Kadi Keär

Rakke raamatukogu