Rahvakalendris tähistab talvine pööripäev jõuluaja algust

Talvisel pööripäeval, tänavu 22. detsembril on põhjapoolkeral kõige lühem päev ja pikim öö. Peale seda, nagu väitis vanarahvas, läheb päev kukesammu võrra pikemaks ja päevale käänatakse valgem pool peale.

Ülle Kask

Talvise pööripäeva kombestik oli vanadel eestlastel põimunud jõulupühadega ehk Kristuse sündimise tähistamisega 25.–27. detsembrini. Pööripäeva nimetati talistepühaks või talsipühaks. Sõna jõulud on tulnud eesti keelde muinasskandinaavia sõnast jul.

Jõulud on olnud Eesti rahvakalendris aasta tähtsaimad pühad, mil vana aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat järgmisel aastal perekonna ja koduse majapidamise hea käekäik. Koju oodati ka surnud omaste hingesid, kuna usuti, et neilgi olevat elavate õnnele suur mõju.

Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Suurem osa ettevalmistustest tehti juba pööripäevaks. Eluruumid puhastati hoolega, sest põrandat ei tohtinud pühkida enne, kui jõulud läbi. Kardeti, et nõnda pühitakse õnn majast välja.

Puhastusrituaali juurde kuulus ka saunaskäimine. Saun pandi juba hommikul kütte, et jõuaks enne pimedat ihu puhtaks harida. Usuti, et pärast pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.

Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled. Õlgedel mängiti jõulumänge, neist valmistati looma- ja inimkujusid, kuna usuti, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutavat õled sammude müdina, kuna lahkunute hinged tahtvat vaikust.

Vanarahvas valmistas jõuludeks ohtralt piduroogasid, et järgmisel aastal jätkuks kõike küllaga. Jõuluvorstid, leib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks võis süüa nii palju kui tahtis. Siis polevat peres järgmisel aastal leivapuudust.

Jõuluööl pidi sööma seitse, üheksa või 12 korda, et uuel aastal jätkuks jõudu, jaksu ja tervist. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Mõnel pool olla lahkunute hingedele eraldi laud kaetud, teisal jälle toit kirve peale pandud.

Jõuludeks toodi küla pealt koju kõik välja laenatud asjad ning sel ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi panipaikadesse. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget, raputati soola või tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi ära põletada.

Jõuluõhtul enne pimedat aga tehti välisustele, väravatele ja vankritele valge kriidi või söega ristid. Neid tehti isegi kaevule ja põllupeenardele. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – neile tehti ümber kõndides ring peale. Sellise rituaaliga peletati kurjasid vaimusid eemale. Jõuluajal pidi ka kamber kogu öö valge olema. Tuli jälgida, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.

Jõuluõhtul käisid taluperedes jõulusandid, kes jagasid lastele kingitusi. Kui algas aga uus aasta, võisid ainult poisid ja mehed peale südaööd küla peale head uut aastat soovima minna. Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi kindlasti olema mees.

Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu – see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguste ja kõige kurja eest.

Ristiusu levikuga Eestis lisandus jõulupühade kombestikku kirikuskäimine. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning ehtimise komme. 20. sajandi algul kujunes tava käia jõulude ajal kalmistul ja süüdata küünlad lähedaste haudadel. Sel ajal levis ka jõulukaartide saatmise komme ja jõululauale ilmusid piparkoogid. Lastega peresid hakkas külastama jõuluvana, kes tõi kingitusi ja kellele tänutäheks tantsiti, lauldi või loeti luuletusi.

Jeesuse sünnipäev, mida kristlik maailma jõuluajal tähistab, pole teada. Selleks on pakutud 28. märtsi, aprillikuud, maid, novembrit ja 6. jaanuari. Küsimusi on tekitanud seegi, kas Jeesus sündis ikkagi kristliku ajaarvamise esimesel aastal.

Kuna talvise pööripäeva tähistamine oli muistne paganlik komme, siis enne neljandat sajandit kristlased jõule ei pidanud. Aastal 353 andis Rooma piiskop Liberius korralduse tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril, et see oleks samal ajal paganlike pidustustega, mida peeti talvisel pööripäeval päikese taassünni puhul. Uus püha kinnistati lõplikult Konstantinoopoli kontsiilis 381. aastal. 6. jaanuar ehk kolmekuningapäev, mis meenutas Jeesust kummardama tulnud kolme hommikumaa tarka, jäi kristliku pühadetsükli lõpupäevaks. Saksa keeleruumis said vanad germaanlaste jõulupühad Kristuse sünnipühana kinnituse Mainzi sinodil aastal 813, kuid muutusid tõeliseks rahvapühaks usutavasti alles 14. sajandil.