Rahvalikud tähtpäevad ja traditsioonid kui üks eestluse osa
Viimastel nädalatel on aset leidnud üsna mitmed rahvakalendrisse märgitud sündmused: midruskipäev, simunapäev, hingedepäev, mardipäev ja kadripäev.
Traditsiooniliseks rahvakalendriks nimetatakse kindlate uskumuste, tavade, kommete ja rahvalauludega seotud eestlaste pärimuslikku ajaarvestust ja tähtpäevade süsteemi. Et igasugune rahvakalender on alati pikaaegne ja arenev protsess, on ka Eesti kalender olnud muutuv seoses valitseva ajastu iseärasuste, majandus- ja kultuurikeskkonna trendide, poliitiliste ja religioossete süsteemide, meediakajastuste, rahvusvahelistumise, moe- ja maitse-eelistuste ning valitsevate trendidega. Nii näiteks kuuluvad Eesti uuema rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi ka muu maailma tähistatavad tähtpäevad nagu valentini- ehk sõbrapäev, volbriöö ja halloween.
Ehkki oma olemuselt võib viimati nimetatuid pidada pigem kommertslikeks ja temaatilisteks tähtpäevadeks, on neist saanud ka meie kultuuri osa, mida eriti just nooremad põlvkonnad hea meelega tähistavad. See ei pruugi sugugi tähendada seda, et eesti kultuur on seetõttu vähem eestilik kui pikkade traditsioonidega seotud ühiste veendumuste, kollektiivse mälu ja keele pinnalt sündinud tähtpäevad.
Siiski ei tohiks aga need uuema aja tähtpäevad varjutada või lasta unustuste hõlma vajuda meie enda oma unikaalsete tagamaade, veendumuste, sümbolite ja märkide võrgustikuga päevasid. Ka varasemaid kombeid, tavasid ega traditsioone, millel on eestlaste ja eestluse kujunemisel olnud märkimisväärne ja ehk isegi põhjapanev roll. Kunagistest veendumustest, kommetest ja uskumustest on tulnud meie unikaalsus, eripära ja mõttemallid.
Rahvuskultuuri tähtsus riiklikes strateegiadokumentides
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis on riigi kõige olulisema ülesandena sätestatud eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade, mis ennekõike peaks tähendama enesemääratlemise alusena meie keele ja kultuuri olulisust ning rahvuskultuuri hoidmise ja säilitamise vajalikkust. Ka riiklikult olulises dokumendis, „Kultuuriministeeriumi arengukava 2014-2017“, on eesmärkidena välja toodud rahvusliku identiteedi säilitamine ja elujõulise kultuuriruumi tagamine. Vähem on juttu sellest, kuidas neid eesmärke tagada või saavutada.
Lääne-Virumaa arengustrateegia 2030 on küll alles koostamisel, ent oleme püüdnud selleski dokumendis rahvuskultuuri olulisust ja rolli rõhutada. Veel kitsamaks minnes oleme ka Lääne-Virumaa turismiarengukavas 2015. a oluliste konkreetsete tegevuste all turismi edendamiseks esile toonud kohaliku kultuuripärandi ja traditsioonide kasutamise piirkonna atraktiivsemaks muutmisel, millesse kuuluvad traditsioonilised tegevused, rahvustoit ja identiteedisündmused. Samas dokumendis oleme Lääne-Virumaa turismivõimalused kokkuvõtvalt iseloomustanud ühe lausega: „Elav kultuurilugu rohelisel maal.“
Elav kultuurilugu
Eelpool toodud materjalidele viidates ei saa küll väita, et strateegilistes dokumentides märksõnana või ideena sees asuv rahvuskultuur seeläbi vajalikku tähelepanu saaks või hoitud oleks. Rahvuskultuur on ju kõrgkultuuri kõrgeim väljendus, eeldades riiklikku suunamist ja toetust. Rahvuskultuuri mõiste ühendab rahvast kunstilise isetegevuse vormis, mis tähendab kohalike omavalitsuste, mittetulundusühingute, kohalike omaalgatuste ja seltside ning organisatsioonide teadlikku tööd, mida riik peaks pikaajalist perspektiivi silmas pidades soodustama ja toetama.
Rahvuskultuuri hoidmine algab perekondlikest väärtushinnangutest, lasteaedade prioriteetidest lastele tähtpäevi ja rahvuspühasid tutvustada ning kohalike seltside tegevustest ja elanike üldistest mõttemallidest juurte ja rahvuskultuuri väärtustamisel.
Kultuur on alati elus: dünaamiline, muutuv ja arenev. Ka kultuurilugu on pidevas arengus ja muutumises, kus uskumustest saavad väärtussüsteemid, kommetest käitumismallid, lugudest legendid ja väikestest lugudest suured narratiivid.
Üldises rahvusvahelistumises, piiride hajumises ja kommete ning tavade levimises ja ülevõtmises Euroopa kultuuriruumis muutume üha enam sarnaseks nii oma tegevuste, linnaplaneeringute kui mõttelaadide osas. Rahvusidentiteedi küsimus on strateegilise tähtsusega ning sõltub vaid meist endist: kui väga väärtustame seda, kust me tuleme ja millised oleme. Veelgi olulisemaks saab küsimus, milliseks ja kelleks saavad meie lapsed ja milline on eestlase identiteet kahe-, kolme- või neljakümne aasta pärast. See ei ole mitte homne, vaid juba tänane küsimus!
Marko Torm,
Lääne-Viru maavanem
