Rakvere ametikoolis jagas kõrgetasemelisi oskusi Taani keevitusspetsialist

Ametikooli 3. kursuse keevitajatel vedas meeletult, kuna said kaks nädalat TIG-keevituse tehnoloogiat õppida taanlase Brian Gravgaard’i käe all. Õpe toimus inglise keeles ja pakkus lisaväärtust keeleõppe näol.

Piret Saul-Gorodilov

Sisenen rahvusvaheliste projektide juhi Katre Lombi saatel Rakvere ametikooli praktikaosakonda. Üksi võiks sellesse labürinti ära eksida. Vahepeal vilksatavad kokamütsid, siis mördised tunked, aga lõpuks jõuame mürasuminat ja kilksatusi täis töökotta, kus toimetavad kolmanda kursuse keevitajad. Metallihõnguses ruumis valitseb kord ja igal tööriistal on oma koht. Pilku püüavad tahvlile kirjutatud laused: „Mõtlemine ei ole siin keelatud! Iga töö on nagu eksam!“

Vestlen pisut vaiksemas kõrvalruumis keevituse kolmanda kursuse õpilastega. Selgub, et õppima asuti peale põhikooli ja väljaõpe kestab kolm aastat. Janari Mäekivi ütleb ilma keerutamata, et valis eriala raha pärast: „Palgad on väga head!“ Rain Parkman räägib, et sai juba väikse poisina vanaisa kõrval keevitamist proovida. „Hakkas meeldima, aga raha on ausalt öeldes ka boonus,“ tunnistab noormees siiralt. Keevitajaid otsitakse töökuulutustes pidevalt ja vastava tunnistusega saab kandideerida väga erinevatele aladele, sest metallivaldkond on lai.

Poisid kiidavad taanlasest õpetajat ja kinnitavad, et Brian Gravgaard suudab väga konkreetselt selgitada, mis valesti, mis õigesti tehtud. „Tal on lihtsalt nii palju kogemust… oma ala spetsialist ikkagi,“ räägib Rain. Janari lisab: „Kedagi paremat ei olegi, eriti TIG-keevituse alal.“ Kohe selgitavad nad võhikule, et TIG on sulamatu volframiga inertgaasi keskkonnas keevitamine ja lisavad, et seda kasutatakse keerulisemates keevitustes ja on spetsiifiline võte.

Küsin, kas siis saab eriti vinget palka küsida, kui see selge on. „Põhimõtteliselt,“ tunnistab Janari napi veenvusega. Kuna Brianil on veel tegemist, siis ühineb vestlusega õppekava rühma juht ja kutseõpetaja Helen Truska. Küsin kohe poistelt, kuidas nii mehise eriala puhul naisõpetaja silma all õppimine edeneb. „See on suht lahe tegelikult,“ ütleb Rain ja Janari tunnistab, et Helen on kõva käega.

Helen Truska kinnitab, et keevitusõpilaste jaoks on tegu väga erakordse võimalusega omandada teadmisi ja praktiseerida valdkonna spetsialisti käe all. „Meil omal majas sellist inimest pakkuda ei ole, aga toimub tihe koostöö nii Erasmus+ programmi raames, kui otsekontaktina. Saime temaga tuttavaks, kui eelmisel aastal ise kolleegiga Taanis õppimas käisime. Kasutame Briani Gravgaard’i teadmisi ja kogemusi nii õpetajate kui õpilaste toetamisel,“ märgib Truska.

„Metallivaldkonnas on üldse praegu tööjõu puudus,“ räägib ta ja lisab, et kuigi tasemeõpet pakuvad mitmed kutsekoolid, siis Virumaa puhul on määrav, et Rakvere ametikoolis toimub eestikeelne õpe. Kutsetunnistus on oluline just rahvusvahelistes ettevõtetes, sest sageli õpetavad väiksemad kohalikud töökojad ise mehi välja, aga paberit sellega ei saa.

Kui uurin tööohutuse kohta, siis suunab Helen nõudliku pilgu poiste poole. Tundub, et seda toonitatakse igal sammul. Rain sõnab ebaledes: „Kui nõudeid ei järgi, teed endale viga…“

„… või teistele,“ lisab Helen rangelt ja räägib, et suur oht on loomulikult silmadele ja kui õigesti seadistatud maski ei kasuta, võib õhtul päris valus olla. Sageli on vigastused seotud kuuma metalliga ja hooletu suhtumise korral võib saada kätele kergemaid põletusi. Lasen poistel käed ette näidata, aga nähtavaid vigastusi ei paista. Helen kinnitab, et need on juba õppinud poisid.

Lõpuks saan vestelda päevakangelase endaga. Brian Gravgaard on rahvusvaheline keevitusspetsialist, kellest kõrgemal tasemel on ainult rahvusvaheline keevitusinsener. Koolil on tohutult vedanud, et Erasmus+ programmi toel õnnestus kutsuda selline mees poisse õpetama.

Brian kinnitab, et Rakvere ametikoolis on õppimise ja õpetamise tingimused sarnased, millega ta on harjunud Taanis. Kooli tase on kõrge oma töökoja, materjalide ja kogu õppesuuna ülesehituse poolest. 

„Poisid õpivad kõige paremini läbi praktiliste tegevuste. Alles siis, kui töö ebaõnnestub, on nad valmis kuulama, kuidas seda paremini teha,“ selgitab mees oma õpetamise meetodit. Ta räägib, et TIG- keevitus, millele ta Eestis viibides rõhku paneb, leiab aina enam kasutamist. Seda läheb tarvis just roostevaba terast kasutavas tööstuses ja tootmises. Eriti toiduaine- ja meditsiini alal, aga järjest enam kasutatakse seda küttesüsteemide paigaldamisel ning eriti spetsiifiliste nõuetega kohtades.

Brian Gravgaard’i huvi keevitamise vastu algas 25 aastat tagasi, kui keskkooli tehnoloogiaõpetuse aine raames tehti metallitööde praktilisi töötube. Järgnesid vastavad õpingud, enesearendamine ja aastaid on mees pakkunud oma regioonis sellise tasemega keevitamise teenust, millega teised samalaadsed ettevõtted hakkama ei saa.

Püüdlikult hääldab Brian eestikeeles sõnu: nüristusnurk ja sisselõige. Mees räägib, kuidas inglisekeelne õpe muutis keevitajate grupidünaamikat. Poisid, kes muidu olid tagaplaanil, said võimaluse ennast hea inglise keele oskuse tõttu esile tuua. Tekkisid uued suhted, kus üksteist aidati, pakkudes vastastikku abi oskuste täiendamisega.

Brian Gravgaard’i lemmikfraas on „one more“ ehk üks veel. Kui töövõte hakkab juba kenasti välja tulema, siis kinnistamiseks on alati vaja – üks veel.