Rakvere linnajuhid soovivad infovahetust tõhustada

Rakvere linnavalitsuse uus koosseis on olnud ametis nüüdseks üle kolme kuu. Uurisin linnapea Marko Tormilt ning abilinnapeadelt Triin Varekult ja Neeme-Jaak Paabult, kuidas sisse on elatud ja mida loodetakse valitsemisperioodi jooksul korda saata.

Mis teid uude ametisse astudes enim üllatas?
Marko Torm: Minu jaoks oli sisseelamine lihtne. Kogemus maakonnas toimetades tuli kindlasti kasuks – suhtlusvõrgustik laienes, ja linnavalitsusse naastes kandus erinevate koostööprojektide kaudu saavutatud enesekindlus sellesse ametisse üle. Sisseelamine võttis sisuliselt kaks päeva – siis oli tunne, et täiesti „omas kausis“.
Aga kõige positiivsem üllatus oli see, kuivõrd hästi see poliitiline meeskond kokku sulas. Me oleme väga erineva elukogemuse ja erinevate valdkondade inimesed, see, et oleme kohe algusest peale ühte jalga käima hakanud, on ülioluline. Nii head koostööd ma ei eeldanud.
Triin Varek: Olen täitsa nõus Markoga. Kuigi üksteist me teadsime varasemalt, koos töötanud ju ei olnud. Ühise asja ajamine on olnud väga positiivne kogemus. Mulle meeldib just see, et kui ma ettevõtluses olles toimetasin ja otsustasin üksi, kellegagi eriti midagi arutada ei saanud, siis siin on meeskond.
Negatiivseid üllatusi ei saagi otseselt välja tuua, aga seda ütlen küll, et abivajajaid on meil kahjuks väga palju. Kurb on, kui tead, et ei saa kõiki aidata.
Neeme-Jaak Paap: Minu jaoks oli ikka üllatusi seinast seina – kõik oli üks suur üllatus ja hoopis teine maailm. Ma ei ole avaliku sektoriga enne kokku puutunud ning erasektorist tulnuna – kõik oli uus ja huvitav.
Volinik olin ma küll kaks koosseisu enne olnud – selline pisikene poliitiline kogemus. Valdkond on mulle läbi ja läbi tuttav, selles suhtes tulin hästi julge tundega ning entusiastlikult. Aga mis bürokraatiat ja dokumendihaldust puudutab, siis see oli minu jaoks hirmuäratav.
Samas tahaks rõhutada linnavalitsuse mõnusat õhkkonda ja meeskonda, mis kokku sai. Markot teadsin ma ammusest ajast, aga Triinu olin varem näinud vaid ajalehe pildi pealt, me ei olnud isegi kohtunud enne. Nüüd on tunne, nagu oleks ei tea kui palju aastaid tuttavad olnud.
Varek: (naerdes) Sada aastat.
Paap: Aga ühe negatiivse asja ma tooksin enda puhul ka välja, mis mul tänase päevani rahu ei anna – ma ei saa enam tegeleda oma põhihobiga. Pidin laste treeninggrupid ära andma. Lapsed jooksevad vastu ja küsivad, miks ma neid maha jätsid, ja ma ei oska vastata. Kõik tuleb ikkagi millegi arvelt.
Torm: Eks me kõik oleme siia tulnud täiega panustama, mitte kaheksast viieni töötama. Tahaks anda nii palju, kui ninast ja kõrvadest purskab – põleme ereda leegiga. Tahame kiireid tulemusi kvaliteedis kaotamata.

Kas tööd alustades tundsite mõne asja puhul kohe, et voh seda peab kindlasti muutma?
Torm: Ma ei ütleks, et midagi peab otseselt muutma, aga kindlasti igal juhtkonnal on erinevad nägemused ja ootused inimestele. Kõige alus on nende ootuste selgitamine, sa ei saa muidu inimestelt midagi nõuda ega küsida. Meil on ju tegelikult oma ala tippspetsialistid siin majas tööl. Ja muidugi me eeldame kõigilt jäägitut pühendumist ning tahaks nii palju vinti peale keerata, kui vähegi inimesed kanda suudavad. Aga just kokkulepete saavutamine on oluline.
Püüame teha nii, et selles suures institutsioonis oleks inimesed läbi erinevate valdkondade informeeritud. Ühest küljest, et me suure infohulgaga kedagi üle ei koormaks, aga samas, et kui meie aeg siin mingi hetk otsa saab ja tulevad uued inimesed ning küsivad, kaugel üks või teine projekt on, siis teataks meie meeskonnas kohe vastust. Mitte nii, et info jääb juhtkonna tasandile.
Varek: Infovahetust sai majasiseselt kohe alustatud – teatud nädalate tagant koguneme ja anname ülevaate, mis uudist. Oleme ka allasutuste juhte kokku kutsunud, kolme kuu jooksul kaks korda, et nad oleksid kursis, millega me tegeleme.
Paap: Mina puht pragmaatikuna näen tegelikult mitmeid asju, mida on vaja muuta. Kindlasti me ka muudame, aga seda ei saa teha üle öö. On küsimusi, mida peab vaagima. Kiire otsustajana erasektoris oleksin ma juba mõned otsused ära teinud, aga avalik sektor on mulle n-ö kohale jõudnud – ma vastutan otsuste eest, mida teen ja need ei ole lihtsad, vaid mõjutavad teiste käekäiku. Minu jaoks on mõistetamatud sõnad „aga nii on ju kogu aeg olnud“.
Torm: Avalikus sektoris ongi üks peamine vabandus, et „meil on alati nii olnud“. Uutel inimestel on selles mõttes alati lihtsam süsteemi analüüsida.

Kuivõrd muutus linna juhtkonna vahetusega tööülesannete jaotus ja struktuur. Kui palju lõite uusi ametikohti?
Torm: 20. detsembril oli meil volikogu istung, kus kinnitati uus struktuur. Ja toimusid päris mitmed uuendused, ning mitte ainult tehnilised nagu ametinimetuste muutused jne. Tõepoolest said päris uued ametikohad loodud. Lisaks sattus kuidagi niimoodi, et tööle tulles oktoobri lõpus olid meil mitmed võtmepositsioonid täitmata – ei olud juristi ega linnamajanduse inimest. Puudusid sellised tugiisikud, kes projektide lõikes olid meile üliolulised. Sellest johtuvalt oli ka töökoormus ebamõistlikult jaotatud – oli pingeline aeg. Aga ma usun, et teise kvartali alguseks on heas mõttes töörahu sada protsenti saavutatud.
Varek: Tuleb ka üks lisa lastekaitsespetsialist. Varem oli neid kaks, aga see valdkond on keeruline ja tööd jätkub. Tema töö iseloom hakkab tavapärasest lastekaitsespetsialisti omast veidi erinema, et noorsootöö oleks enam hõivatud ja koostöö erinevate osapoolte vahel hõlpsam. Ta hakkab rohkem majast väljas viibima, suhtlema koolide ja noortekeskusega.
Paap: Linnamajanduse osakond on küll nüüd täielikult komplekteeritud, alles mõned päevad tagasi tuli ka järelvalvespetsialist. Meil ei ole muud, kui ainult – pedaal põhja.

Millised on kolm kõige südamelähedasemat projekti või ettevõtmist, mille soovite kindlasti tehtud saada?
Varek: Südamelähedane – see on ilus väljend. Aga ma arvan, et minu jaoks on ikkagi oluline paljuräägitud põhikoolivõrgu korrastamine. See on suur ja tähtis ülesanne. Palju räägitakse riigigümnaasiumist ja seejuures ennekõike n-ö karbist ehk tulevase riigigümnaasiumi hoonest. Aga omavalitsuse kohustus on ikkagi väga hea põhihariduse tagamine. Meil kasvab erivajadustega laste arv – kuidas arvestada eriliste lastega? Lisaks on vaja õppekavasid neile, kes on eriliselt andekad. Oluline on paika saada, kuidas kõik põhikooli osas toimima hakkab – see jääb ju nii pikkadeks aastateks.
Teist ja kolmandat punkti on siia järgi raske nimetada, aga kindlasti sotsiaalvaldkond tervikuna – raha on ju alati vähe. Minu lemmikteema on põlvkondade sidusus – kuidas leida noortele ja eakatele ühistegevusi. Eakatele on põlvest põlve kandunud nii palju oskuseid ja mälestusi, mida tuleks noortele edasi anda.
Kolmanda teemana nimetaksin puudega inimeste toetuseid. Toetussumma, mida makstakse kodus lähedast hooldavale inimesele, on lihtsalt niivõrd väike. Tegelikult meie oma linnas ei ole neid inimesi nii palju ja oleks tore, kui leiaksime võimaluse toetuseid tõsta või siis leida tugiisikud, kes aitaksid. Tegelikult ma arvangi, et inimene ei peaks jääma ise koju hooldama, kui tal on võimalus teha meelepärast tööd ja saada väärilist palka. Iseasi, kui see on tema soov, ja sellisel juhul peaks toetusest saama normaalselt ära elada. See on kogu ühiskonna suur väljakutse – toetada neid inimesi, kes seda vajavad.
Muidugi lähtume oma tegevuses ka koalitsioonileppest ja üritame sellele vastavalt tegevusi ellu viia.
Paap: Minu jaoks on kõige tähtsam saada linna taristu lõplikult korda. Ma tean, kui palju on tehtud ja kui vähe on veel teha, et kõikide kinnistuteni läheks vee- ja kanalisatsiooniühendus. Lisaks tahan nii palju kui võimalik lahendada sadevee probleeme – praegu on see Rakveres alles lapsekingades.
Teise asjana nimetaksin selle, et Pika tänava projekt õnnestuks. Loomulikult ka kõik muud ehitused, mis meil tulemas on – tervisekeskus, loodetavasti riigigümnaasium, tööõpetuse maja.
Ja ma väga loodan, et ka mõned erasektori ettevõtetel plaanis olevad projektid saavad teoks. Konkreetselt ma neid veel ei nimetaks, sest plaanid on alles nii jutu tasemel, aga tahaksin, et need käima läheks. See tooks Rakveresse midagi sellist, mida siin veel ei ole.
Lisaks, mida ma pidevalt hingest loodan, et lennuvälja tööstusala lõpuks hoo sisse saaks.
Torm: Mina toon välja kaks eesmärki. Esiteks hästi üldine ja pigem pehme teema – seesama infoliikumine. On ülioluline, et meie linnaruumis teataks, mida, millises järjekorras ja miks tehakse. Ühtlasi, et oma inimesed ei mõtleks linnavalitsusest kui millestki kaugest ja kõrgest, kuhu minna ei julgeta.
Teiseks rõhutaksin seda, et Rakverel oma kümne ruutkilomeetriga pikka helget tulevikku ei tule. Peame mõtlema suuremalt. Rakvere positsioon paraneb läbi selle, kui oleme suuremad. Kuigi suurus ei ole ainuke argument, julgustaksin siiski koostööpartnereid väljapoolt linna samuti laiemalt mõtlema. Ega inimesi ei huvita üldjuhul väga linna-valla piirid. Nemad tahavad ühesuguseid heal tasemel teenuseid ja hüvesid ning et kõik oleks lihtne ja arusaadav.
Ma arvan küll, et kui meil õnnestuks esiteks Rakvere vallaga (miks mitte ka Haljala vallaga) seljad kokku panna, ja leida ühisosa, siis kõik ainult võidaksid sellest. Ka näiteks tõukefondidest raha taotlemisel oleks suurema elanike arvu ja territooriumiga meie hääletoru kuuldavam.
Pikas perspektiivis on kõige olulisem küsimus, miks peaks inimene tahtma siia kolida. See on valitsemistsüklite ülene – peame julgema teha otsuseid kümne aasta perspektiivis.

Mida juubeliaasta puhul linnaelanikele pakute?
Varek: Kui ma siia ametisse tulin, siis tõdesin, et meil ei ole selleks ajaks palju üritusi plaanitud. Hiljem selgus, et üritusi siiski on, aga paljud ei ole linnarahvale mõeldud, vaid näiteks koolide ja lasteaedade sisesed.
Nüüd on aga hea meel öelda, et teoks saab näiteks seinamaalingute projekt – põhikool, sotsiaalkeskus ja reaalgümnaasium saavad EV100 raames vahvad seinamaalingud.
Lisaks kingib linn elanikele kontsertsarja, mis algab 13. märtsil. Kontserdid toimuvad volikogu saalis ja osalemise eest tuleb maksta sümboolne tasu, seda lihtsalt seetõttu, et ruum ei mahuta lõputult palju inimesi ja nii saab kohti piirata.
Eesti Varariigile pühendatud üritus toimub ka seoses linnapäevadega – korraldame kooslaulmise päeva Rahvaaias.
Kultuurisündmusi leiab aset veel mitmeid, läbirääkimised käivad. Tuleb reklaami jälgida.
Ja loomulikult tegevused 24. veebruaril.

Liisi Kanna

Linnajuhid soovivad kõigile kaunist Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamist. Vasakult Marko Torm, Triin Varek, Neeme-Jaak Paap. Foto: Liisi Kanna