Rakvere mees tegi meestest filmi
Sel reedel saavad huvilised Rakvere teatrikinos osa võtta kohtumisest režissöör Vallo Toomlaga ja vaadata tema paar nädalat tagasi esilinastunud dokumentaalfilmi „Nii ta on“.
Margit Adorf
Toomla on oma filmi valinud ühe küla mehed, keda ühendab koorilaul, nii on ka filmi tutvustuses kirjas. Selle teadmisega läksin Tallinna esilinastusele, lootes, et film sisaldab ka palju meeste koorilaulu. Paraku oli pettumus suur, sest koorilaulu on seal küll vaid näpuotsaga filmi alguses ja lõpus. No vahepeal hästi korraks mõni mees ümiseb ka lühikese laulujupi, olgu siis traktoriroolis või saunalaval, aga koorilaul mehi ühendava tegevusena ei tõuse selles linateoses küll eriliselt esile.
Toomla on küll võtnud mehed samast pundist, kuid ta portreteerib neid peamiselt siiski eraldi. Kaks meest on omavahel head sõbrad, ülejäänud elavad rohkem oma elu ja ei ole sellist ühtset koorisemude sõpruskonda, mida oleks oodanud. Igaühel oma elu, oma hobid, oma mured ja rõõmud. See, et kuskil mõnikord koos laulmas käiakse, tundub kuidagi teisejärgulisena. Üks mees ka kurdab filmis, et vanasti viis mehi kooriharjutusse kolhoosi buss, kus siis sai omavahel juttu rääkida elust ja ilmast, aga nüüd sõidab igaüks oma autoga ja vestlust on vähemaks jäänud, kuna proovi ajal ei ole selleks mahti.
Kaido on ametilt vanas keeles sibi, moodsas keeles assenisaator. Me näeme teda paagiautoga ringi sõitmas, kogumispaake tühjendamas ja ka põllule laotamas. Ta tundub olevat heasüdamlik ja arukas mees, melanhoolne mees. Ta räägib, et kui saabusid 90ndad, siis oleks ka pidanud sahkerdama hakkama, aga tema seda ei teinud ja nii ongi ta praegu ikka veel siin lihtsa, kuigi ausa ameti peal. On mõelnud sellele, et võiks välismaale ära kolida, aga kes sealgi ootamas oleks, keegi ei taha, et võõras tuleks töökohti ära võtma. Räägib, et üks laps nimetas teda läbi lillede lolliks ja talle jõudis see alles hiljem kohale, mida laps tegelikult ütles. Kaido näib rahulik ja mõtlik.
Janek on aga täielik elektrijänes, nelja poja isa ning sportlane. Tal on armastav abikaasa, naine, kellele ta saab igas olukorras toetuda. Janek on linateoses ainuke mees, kelle puhul on filmi kaasatud ka kogu tema pere, naine vilksatab kaadris, pojad teevad trenni, koos supeldakse varahommikul karges metsajärves, koos einestatakse, kogu elu on väga pere- ja spordikeskne. Janek muudkui vatrab, aga igal juhul temast õhkub positiivsust ja elujaatust, tundub, et ta on õnnelik mees ja ta saab sellest aru.
Metsamees Rein on Janekile selles mõttes vastand. Pere tal on ja naine ka, aga ta räägib, et ei oska oma naisega eriti midagi peale hakata. Justkui selle jutu illustreerimiseks hoiabki naine eemale ja võttegrupi lähedale ei satu. Rein ütleb, et noh, telekat ju vaatavad koos, aga enam eriti kuskil ei käi ja midagi koos ei tee. Reinu hobiks on noolemäng.
Meelis on miskitlaadi asjapulk ühes hooldekodus, ta on samuti sportlik, teeb tublisti jõutrenni ja üldiselt hästi tööle orienteeritud ning asjalik. Juss nokitseb niisama oma asju ja filosofeerib, Eku oleks aga täitsa erak, kui tal ei oleks sõber Jussi.
Minu jaoks film kohati venis, kuid päris igavaks siiski ei muutunud, sest tegelased pidevalt vahelduvad. Kord on lõik energilisema Janekiga, siis flegmaatilisema Ekuga, nii et rütm pidevalt muutub. Nalja saab mõne koha peal nii, et terve saalitäis inimesi naerab ja see nali on soe, päriselt humoorikas, kuna mehed, kes filmis sõna saavad, oskavad ka enda üle ise nalja visata. Nali on mõnikord kibeda mekiga, aga no mida sa ära teed, nii ta on. Nii see elu on – ütlevad mehed filmis ja sellega tuleb vaid nõustuda.
Toomla film on lihtsakoeline ja oma tegelasi suure sümpaatiaga portreteeriv. Kas ta nüüd just niisugust laadi film on, mida kindlasti kinos peaks vaatama… Mõjub paljuski telefilmi moodi, aga kinos saab publik kindlasti mingi ühtse vandeseltslasliku tunde. Just see, et koos mõne koha peal naeru turtsatada ja pärast filmi nähtut arutada, on lisandväärtus, mis selle filmi puhul kinoskäigust saab.
Toomla on Rakverest pärit mees, õppis poisina Rakvere gümnaasiumis. Hiljem on ta õppinud Tartus teoloogiat ja Tallinnas filmirežiid. Rakvere kinos on reedel vaid üks filmiseanss ja sellele järgneb kohtumine režissööriga. Kui kellelgi on film juba mujal nähtud, siis kohtumisel osalemine kell 20 on huvilistele tasuta.
