Rakveres loeti traagilise saatusega Artur Alliksaare luulet

Lääne-Virumaa keskraamatukogus toimus 21. aprillil Artur Alliksaare sajandale sünniaastapäevale pühendatud luuleõhtu. Tema loomingut deklameeris Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg ja klaveril musitseeris Teno Kongi.

Ülle Kask

„Mul on suur rõõm kaunil päikeselisel kevadõhtul meenutada Artur Alliksaart, kelle sünnist möödus 15. aprillil sada aastat,“ lausus Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg. „Olen valinud välja peotäie tema luuletusi, mida teiega siin täna jagada tahan. Laseme ennast nendel meistri sõnadel veidi aega kanda.“

Näitleja alustas „Seitset etüüdi“ järgmiste stroofidega: „Ütle, kas süda ei ole siis meri, täis tunnete uppuvaid laevu; kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri külvame, lõigates vaevu? Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus. Tuul julgustav juukseid sul silus. Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus. Elada siiski on ilus!“

Muusik Teno Kongi mängis Mälbergi esitatud luuletuse vahele klaverit. Noor muusik võttis jalast botased ja sõtkus klaveripedaale, ühes jalas sinine, teises oranž sokk. Tema interpretatsioonid kord mühisesid ja tormlesid, teisalt aga sumbusid vaiksetesse helikildudesse.

Mälbergi hingestatult deklameeritud Alliksaare luule ja Kongi musitseerimine klaveril võlus, hurmas ja haaras kaasa. Nii mõnigi kuulaja pühkis vargsi põsele valgunud pisaraid.

Kui luulekava lõppes, „kehastus“ Tiina Mälberg etleja rollist moderaatoriks, kutsudes publikut Alliksaare luuleraamatuid lappama.

„Oleme edasi Alliksaare luulelummas,“ märkis Mälberg, ärgitades poeedi luuletusi ette lugema ning jagama teistega mõtteid ja tundeid Alliksaarest.

Jaanus Betlem meenutas koolipõlve, kui poistega tehti intellektuaal-rokkbändi Faalanks ja Alliksaare sõnadele laule viisistati. Härra kandis ette luuletuse „Autoportree“, milles on muuhulgas järgmised read: „Ma olen enesele mõistatus, mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust. Pean aardeks naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks narrikuljust.“

Üks proua, kellele meeldivad poeedi vaimukad pahupidipööratud mõttelennud, esitas Alliksaare „Alternatiive“, milles nõuka-aegne tõde tänapäevaselt vastu kajab. Näiteks: „Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi? Kas vigu korrutada või korda vigurdada? Kas rühmata andele või anduda rühmale? Kas keelamist piirata või piiramist keelata? Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda? Kas orja himustada või himu orjastada?“

Jaanus Betlem täiendas, et 9. klassi kirjandusõpikus ongi ainus Alliksaare luuletus „Alternatiive“. „Gümnaasiumis sõltub muidugi õpetajast, mida ta käsitleb Eesti kirjandusest. Ma olin ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja,“ märkis Betlem, lisades, et seda luuletust sai tookord õpilastega väga põhjalikult analüüsitud, välja tulid erinevad tähenduskihid, mida noored ise pakkusid ja mida õpetaja siis neile selgitada püüdis, mõeldes ajale, mil Alliksaar need kirjutas. „Esmalt nad näevad seda sõnamängulist külge, mis tundub naljakas. Kui minna aga sisse, hakkab juba tõsiseks see asi minema.“

Tiina Mälberg arvas, et Alliksaaron lihtsalt vormiliselt nii erinevat tüüpi tekste kirjutanud, et teatud sõnadega mängimised, nende mõte ja tähendus ei pruugigi kohe kohale jõuda. „Tema tekstid ongi väga mitmekihilised ja ääretult huvitav on neisse süveneda. Valik, mida teile ette lugesin, on mind kõige arusaadavamalt või võimetekohasemalt kõnetanud,“ nentis näitleja.

Meeleolukal õhtul loeti ette Alliksaare lähedaste ja aatekaaslaste mälestuskilde, arutleti 1960ndate aastate kassetipõlvkonna üle, kelle hulka Alliksaar põlatud kirjanikuna ei kuulunud. Meenutati ka Alliksaare valjuhäälseid ja julgeid nõukogude korra vastaseid sõnavõtte Tartu Werneri kohvikus. Raudse eesriide taga elanud poeet ei kartnud kedagi ega midagi, vaid elas täiel rinnal oma elu läbi luule ja loomingu.

„Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu,“ ütleb Artur Alliksaar luuletuses „Aeg“.

Artur Alliksaar sündis 15. aprillil 1923 Tartus Robert ja Anna-Rosalie Alneki kolmanda lapsena. 1936. aastal muudeti nende perekonnanimi Alliksaareks.

Artur õppis Tartu linnakoolis aastatel 1931–37. Treffneri gümnaasiumi kümnendast klassist visati ta 1940. aastal „lubamatu käitumise“ pärast välja. Peale lühikest aega raudteel töötamist astus ta 1941. aasta septembris vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kui sakslased sügisel 1944 lahkusid, viskas luuletaja püssi nurka ja redutas vahel sõprade Rein Sepa ja Otniell Jürissaare juures metsapunkris.

Alliksaare viimane töökoht enne arreteerimist 20. jaanuaril 1950 oli Käva kaevandus Kohtla-Järvel. Talle mõisteti, arvatavasti fabritseeritult, riisumise eest viis aastat vanglakaristust Vene NFSV kriminaalkoodeksi §72 alusel. Arusaamatul põhjusel vaadati Alliksaare kriminaalasi kuus kuud hiljem uuesti üle ja karistusele lisati veel kolm aastat. 1952. aasta jaanuaris viidi Alliksaar Narva vangilaagrist üle Uženski paranduslike tööde kolooniasse Gorki oblastis.

Alliksaar sattus leebest Narva laagrist kõige paadunumate retsidivistide hulka. Väljakannatamatu olukord sundis teda 1952. aasta hilissuvel kirjutama kirja ENSV peaprokurörile, milles tunnistas, et teenis Saksa sõjaväes. Kuna tema olukord ei muutunud, kirjutas ta pool aastat hiljem uue avalduse, milles kirjeldas Wehrmachtis teenimise põhjuseid ja andis hävitava hinnangu nõukogude võimule.

Kui 5. märtsil 1953 Stalin suri, oleks Alliksaar võinud amnestiat saada, kuid „tänu“ nendele kirjadele mõisteti talle hoopis riigireetmise eest 25+5 aastat vangistust. Amnestia määrati talle alles 18. juunil 1957 ja ta vabanes vangist ilma õiguseta Eestisse naasta.

1958. aasta septembris naasis põdura tervisega Alliksaar rahatuna, varatuna ja kodutuna salaja Tartusse. Peagi kohtas ta Linda Alamäed ja paar kolis Tähtverre, mis oli Alliksaare täiskasvanupõlve esimene kodu. Nad abiellusid, kuid saatuse „must oreool“ sai luuletaja uuesti kätte, sest ämma äpardunud ahjukütmise tagajärjel põles nende maja maha.

20. jaanuaril 1961 sündis perre poeg Jürgen. Sel puhul saatis Alliksaar telegrammi USA presidendile Kennedyle, kes samal päeval ametisse vannutati. Kirjas sõber Rein Sepale nentis ta, et tõenäoliselt ei jõudnud telegramm kaugemale teatud organitest, kuid täitis oma eesmärgi „Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema panna“.

Igaveseks müsteeriumiks jääb tõik, kuidas perekond toime tuli. Linda tegi masinakirjatööd, Artur juhutöid. Leiba püüti teenida ka tõlkimisega. Nende olukorda on nimetatud äärmiseks viletsuseks.

Alliksaar pani 1965. aastal kokku oma esikkogu „Tuul käib tantsimas sarapuusaludes“. Ain Kaalep korraldas selle avaldamise toetuseks Tartu Kirjanike Liidu osakonnas luulearutelu. Paraku ei antud Alliksaare luulekogule heakskiitvat hinnangut ja selle avaldamine lükati määramatusse tulevikku. Ain Kaalepi hinnangul polnud asi mitte luulekogus, vaid Alliksaare isiksuses, kes halastamatu otsekohesusega kirus nõukogude korda ega säästnud sellest ka oma ametikaaslasi, lubades neile kirjanduslike kujundite eest viis rubla maksta.

Alliksaare eluajal ilmusid mõned tema luuletused ajakirjas Looming ja ajalehes Edasi. 1966. aasta märtsis ilmus trükist tema näidend „Nimetu saar“.

Artur Alliksaar suri 12. augustil 1966 vaid 43-aastasena vähki.

Kasutatud allikas: Artur Alliksaar. Laulud lauldamatust. Koostanud Margit Mõistlik. Tänapäev. 2023.