Rein Rannap tuleb seekord külla kahe klaveriga

25 aastat tagasi korraldas Rein Rannap väikestes maakirikutes oma esimese kontserttuuri „Klaver tuleb külla“. Neil päevil tuuritab maestro Eestimaal taas ja loodab, et publiku seas on ka palju neid, kes kunagi varem ei ole ühelgi klaverikontserdil käinud.

Katrin Uuspõld

Vahepeal on olnud paus ning pärast tosinat aastat tulete klaveriga taas külla. Mida seekord oodata?

Seekord on külla oodata ühe klaveri asemel lausa kahte, lisaks tulevad vanaaegne harmoonium ja moodne süntesaator. Teine klaver on kaasas sellepärast, et olen teda nö tuuninud, nagu tänapäeval öeldakse. Pressinud klaveri keelte vahele erinevaid materjale, nagu kummi, metalli, plasteliini. Tulemuseks on kõlad, nagu need on erinevatel löökpillidel. Luuperiga panen need löögid korduma, ja kokku tuleb rütmiline saade, nagu mängiks kaasa löökpillimängija oma trummikomplektil. Selle peal ehitan teiste pillidega palju erinevaid muusikalisi „korruseid“, kihte. Teen seda luuperi ja arvutiprogrammide abil. Arvuti on programmeeritud teadma, mida millal korduma panna, millal lõpetada ja millal midagi tagasi tuua. Nii võivad korraga mängida näiteks kuus klaverit ja lisaks muidugi veel mu teised pillid. Mees nagu orkester!

Kõlavad enamuses juba tuntud viisid varasematelt tuuridelt: põhiliselt mu oma populaarne muusika – palad ja ka mõned tuntuimad laulud klaveril, sekka pisut ka klassikakatkendeid. Osadele varasematele lugudele olen teinud uued seaded, kasutades ära uusi võimalusi: luuperit ja nelja pilli; nii on loodud ka mu neli uut teost rokk- ja popstiilis, millega üritan antud pillidest ja tehnilistest võimalustest viimast võtta.

Kas tõesti tuleb klaver külla viimast korda? Miks?

Minu enda korraldatuna on see kohe kindlasti viimane. Esinen – nii üksi kui koos teiste muusikutega –

loodetavasti veel palju kordi. Kuid klaveri kaasa vedamist keegi teine ilmselt ette võtma ei hakka…

Vahepealsetel aastatel olin jõudnud unustada, kui töömahukas on kõikide detailide täpne kokkuleppimine, taotluste kirjutamine, reklaamikanalitega suhtlemine ja kõik see, mida ühe kontserttuuri korraldamine endas sisaldab.

Soov veelkord ennast ka korraldajana proovile panna tulenes ühelt poolt ümmargusest juubelist, teiselt poolt aga nostalgilisest soovist veelkord kogeda oma klaveriga mööda Eestimaad reisimise ja esinemise tunnet. Üle kümne aasta (1997 – 2010) oli see minu igasuvine tegevus, mis viis mind mitmetesse-kümnetesse erinevatesse Eestimaa paikadesse.

Nendest suvedest on meeles väga palju ilusaid hetki ja loodan seda tunnet taas kogeda.

Kontserdi plakatil on veidi „koopamaali hõngu“, kas publik võib sellest välja lugeda ka vihjeid kontserdi atmosfääri ja artisti kostüümi kohta?

Kiviaegse koopaelu hõngu riietusse planeeritud ei ole. Need, kes eeldavad nüüd loomanahkadesse riietunud ja hüplevat ning šamaanitrummiga vehkivat Rannapit näha, peavad vist pettuma. Kuigi – ühes loos šamaan ikka on kohal ka! Ja veel üks teine uus lugu on pühendatud koopajooniseile. Olen selle muusikalise ja pealkirjalise sideme loonud tagantjärele – enne tuli tuuri kujundusidee (seekord, muide, hoopis mu kaasal Evel), siis hakkasin sättima sobimaks mõnede  uute lugude muusikalisi plaane.

Plakati kujundusidee oli pigem intrigeerida, seostades koopamaalingu klaveriga ja ühtlasi rõhuda muusikale kui millelegi ürgsele, mis on alati olemas olnud.

Olete öelnud, et Teie missioon on tutvustada klassikalist muusikat ning tuua kokku klassika ning popmuusika – kuidas see on õnnestunud? Mis Teid ennast selle protsessi käigus on kõnetanud, inspireerinud, rõõmustanud?

Usun, et see mu missioon on õnnestunud. Minu klassikalises loomingus on alati midagi popist ja rokist, ning minu popmuusikaski on kindlasti äratuntav minu klassikataust. Inspireerib näiteks mõte sellest, kuidas minu klaverikontserdile tulevad inimesed, kes ei ole kunagi varem astunud sisse mõne kontserdisaali uksest, kuulavad ära kogu kontserdi ja koju minnes tunnevad, et ei olnudki raisatud aeg. Ja tulevad ka järgmisel korral… Olen sellist tagasisidet saanud palju ja see innustab endasse uskuma.

Kogu tuur on ainult kirikutes – millised raamid, aga ka võimalused see kontserdile annab?

Eelkõige annab see väga hea akustika. Aga ka kohad, kus inimesed on harjunud käima mugavamalt, kui näiteks kontserdisaalis.  Mõne minu või ka klassikalise teose sobimatus kirikus ettekandmiseks on vahel mõnes kohas olnud teema – pisut ka sellel, kuigi märksa rohkem varasematel aastatel. Püüan seda mõista, kuigi ise leian, et ma ei ole kontserte kavandades neid raame kunagi ületanud. Teine asi on täpselt piiri peal kõndimine, kuid selline on juba mu olemus.

Kas artistina tunnetate mingit vahet, kui esinete maakirikus või pealinna pühakojas?

Esinejana otseselt ei tunne. Kui, siis pigem et väikestes kohtades on selline kontsert suur sündmus ja inimeste jaoks tähtsam ja erilisem. Pealinnas on kultuurisündmusi palju ja publik ehk ükskõiksem.

Keda ootate kontserdile?

Loomulikult ootan kontserdile kõiki oma varasmaid kuulajaid. Loodan väga, et tuleb ka palju neid inimesi, kes kunagi ei ole klaverikontserdil käinud.

Luban, et keegi ei pea pettuma. Nii muusikat luues, kava koostades kui ka esinedes – kujutlen ennast saali kuulajaks, ja püüan teha kõik nii, et talle meeldiks, oleks vaheldusrikas, ja et tal poleks – jumala pärast – hetkekski igav!

Rakveres satub kontsert linna sünnipäevanädalale – millega seostub Teie jaoks Rakvere?

Rakvere seostub paljude põnevate kultuuriüritustega, nagu Baltoscandal, meeste tantsupidu, Eesti luulepidu, punk… Aga ka peaaegu kõikidel minu tuuridel on klaver Rakverre külla tulnud. Hetkel ootan, et lõpuks saaks siin ette kantud minult rakverelaste poolt tellitud „Kontsert tromboonile ja orkestrile“, mis koroona tõttu edasi lükkus.