Rein Sikk kinkis Eestile oma Virumaa

Eile õhtul toimus Lääne-Virumaa keskraamatukogus Rein Siku raamatu „Minu Virumaa“ esitlus. Enne seda jagas aga autor omi mõtteid virukate  ja Virumaa kohta ka Kuulutajaga.

Seidi Lamus-Tšistotin

Kaua ja kuidas raamatu valmimise protsess kulges?

Nii nagu eelminegi raamat, sai ka see valmis siis, kui olin kirjastusele oma jah-sõna öelnud. Raamatu kaante vahele saamiseks kulus poolteist aastat, aga esmaesitlus oli aasta tagasi Narvas, kui lugesin sealsetele koolilastele ette esimese peatüki.

Minu Eesti raamatusarjas pidi ta ilmuma hiljem, aga kuna sain teistest varem valmis, siis sai Virumaa raamatust esimene. Mul on väga hea meel ja suur au, et nii väärilise kingi Eestile, Virumaale ja lugejatele teha sain.

Kohalikud liigitavad Virumaa ikka kaheks: idaks ja lääneks. Kuidas sina sissesõitnuna seda tajud?

Tänu minule, Illar Hallastele ning teistele ongi Ida- ja Lääne Virumaa. Rakvere rajooni maavolikogus oli arutlusel, kuidas endiseid piirkondi nimetada. Kuna Illariga olime tegevad Virumaa fondis, mis ühendas sillana mõlemat rajooni, siis oli meil naabritega kokku lepitud, et itta jääb Ida-Virumaa ja läände Lääne-Virumaa selle perspektiiviga, et ühel päeval saab neist kokku Virumaa. Kui siin volikogus vastu hakati punnima, pidasin sütitava kõne, et aumeeste kokkulepped vett peaksid ja nii need nimed sündisidki.

Kuigi mul süda natuke valutas, et sellest idapoolsest Virumaast raamatus veidi vähem kirjutasin, kuid see on ikkagi minu Virumaa. Ka ainus erimeelsus Petrone prindiga oli esikaane pildi suhtes. Sinna taheti panna tuhamägi, aga esiteks on see Virumaast stampne ning rumal arusaam, ja teiseks pole see minu Virumaa. Nii sai esikaanele tarvas, kelle saamise juures ka minu käsi mängus oli, ning alati Rakverre sisse sõites vaatame me teineteisele otsa.

Kes on kolm kõige koloriitsemat kuju sinu raamatus?

Minu jaoks oli väga hämmastav see, kui palju on Aivar Simsoni ehk Seaküla Simsoni jälgi Virumaal. Eks me ise oleme ka need, kes oleme oma sõprade ja kodustega – vaatasingi, et Raivo Riimi olen hästi palju ära maininud. Kolmas ja ääretult koloriitne inimene, keda enam Virumaal pole, oli Esja Šur, kellest on Meelis Muhu poolt tehtud ka väga hea film.

Kui kahtlesin kelleski, kas raamatusse panna või mitte, siis küsisin teiste käest. Kui näiteks Ida-Viru kolleegid olid ka seda meelt, et Esja vääriks raamatusse panemist, siis miks ka mitte.

Kas midagi jäi raamatust välja ka, mis hingel kripeldaks?

Kogu aeg jääb midagi tegemata või võiks miski paremini olla, ma pigem vaatan tulevikku – ju see läheb siis järgmisse raamatusse. Sellist viimase 30 aasta Virumaa ajalugu pole ju ka kirja pandud ja kuna ma ei oska pikalt ning lohisevalt kirjutada, loodan, et lugeja ei kahetse neid hetki, mil ta seda raamatut käes hoiab.

Raamatus on juttu kahest klubist – SSR ja KSK. On sul järgmise klubi tegemise plaan ka juba olemas?

Mõned inimesed on küsinud, mis on Heade Mõtete Instituut, mille direktor ma olen. See ongi ühemehe instituut. Mõnikord hommikul ärkan ja mõtlen: „Mida me instituut teeb?“ Mõtleks ühe hea mõtte välja, õhtuks on see olemas ja ongi korras. Iga päev instituut ei tööta, aga kui näiteks tegutseb 100 päeva aastas – saab ju sada head mõtet. Mida veel võiks tahta?

Aga Kadrina Saunaklubi KSK tegutseb praegugi kenasti. Kui vaadata seda sauna, mille seinal on selle asutaja, endise Kadrina MTJi EPT juhi Harald Männiku pilt, siis pole ma näinud ühtegi inimest, kes oleks temasse halvasti suhtunud. Au ja kuulsus sellele inimesele, kes 60 aasta eest sell sauna püsti pani ning oskas seda väärtustada nii, et sel päeval oli Kadrinas Estonia artistide kontsert. Meie selle sauna hoidjatena püüame seda auväärsena säilitada.

Kas sellist SSR-laadset klubi, mis sul Riimi ja Suumaniga oli, oleks ka tänapäeval kellegi raputamiseks vaja?

Sellised asjad tekivad iseenesest – selliseid asju ei saa kunstlikult luua. Raamatut kirjutades jõudsin tõdemuseni, et sellel kohal, kuhu SSR pani oma esimese prügihunniku maha, on seisnud Rakvere kuulsad kuused, mis on Rakveret ja ümbritsevat maailma isegi raputanud märksa enam.

Kui neid klubisid on vaja, küll nad siis tekivad. Ma ei usu, et inimestel mässumeelsus või teisiti tegemise tahtmine kuhugi ära kaoks, aga järelikult on elu praegu selline, kui inimesed saavad tegeleda iseendaga. Mässamine toimub pigem internetis ja kui tänaval kohtad kedagi, kes sind eelmisel päeval kommentaariumis solgiga üle valas, ei julge too sõnagi öelda.

Olen püüdnud oma elu elada nii, et kui ma kedagi lehte panen, julgen talle järgmisel päeval otsa vaadata ja tere öelda.

Mida ütleksid neile inimestele, kes on kolimas Virumaale, aga kõhklevad veel?

Tulge kindlasti! Ja mida vähem teil seoseid on, seda parem, sest siis saate enda ümber hakata ehitama oma maailma. Täpselt sellist, nagu see teile sobib. Olen mõelnud nende hädaldavate ametnike peale, keda Tallinnast pragu kuhugi maakondadesse saadetakse. Ma oleksin hurraaga läinud.

Tallinnas sa ei ole keegi – lahustud massi. Tule maale ja ehita endale selline maailm, mis sobiks sulle ja su lastele! Teiseks on Tallinnas inimesi nii palju, et keegi ei vaja sind seal ja kui vajatakse, siis mitte nii palju. Ja kui öeldakse, et palk on väike, siis küsin, mis õnn sul sellest suurest palgast Tallinnas on, kui ühe lõuna raha eest saad siin terve nädala süüa.

Kui vaatan siin Virumaa veerel sellist toredat kanti nagu Läsna-Loobu, siis see ongi klassikalises mõttes Tallinna ääreala, kust saab linna kiiremini tööle kui näiteks Viimsist. Saabki ju töötada Tallinnas ja elada maal. Kui vaadata Ülle Lichtfeldti ja Indrek Saart, siis näedki, et neid vajatakse just seal – Tallinnas võid hea minister olla, aga jalajäljed jäävad maha sinna külasse.

Kas oled märganud, et virukates on midagi isesugust võrreldes teiste eestlastega?

Kuna Virumaad on sõdade käigus väga palju kordi maha põletatud, on jonni ja julgust palju. See on geenides sees – oleme arvestanud, et Tallinn-Narva sirgel keegi tuleb ja otsustab kõik maha põletada. Teine on see, et need, kes suhtlevad palju vene inimestega, on ääretult mõistvad ja tolereerivad. Mujalt tulnule on venelane hirmutav, aga meie siin oleme ju nendega kokku kasvanud.

Ka raamatus on näide sellest, kuidas mind hoiatati, et ma ei läheks Narva NATOst rääkima. Lõpuks oli minu juurde pikk järjekord venelasi ja kõik tahtsid NATOst rääkida ja endale lipukest saada.

Milline võiks olla EV 200 sünnipäev?

Ma pole nii pikalt jõudnud ette mõelda. Külla aga oli mul kaks aastat tagasi au olla EV 100 programmi n-ö testija ja siis oli suur arutelu teemal, kas rahvas tuleb kaasa selle kingituste tegemisega. Oli nii poolt kui vastu hääli, aga just nüüd on see kingituste tegemise hoog lahti läinud ja kõige parem kink on see, et me teeme seda ise ning ei oota neid parteidelt ja valitsuselt. Kus oleks ma seda arutledes võinud teada, et ma kingin nii endale, sõpradele kui kogu Virumaale selle raamatu? See ongi minu kingitus!

Fotod: erakogu