Remondipõnevik: humanitaar renoveerib vana maamaja

„Meie vana maja“ pole käsiraamat, kus autor võtaks lugeja käekõrvale ja kukuks õpetama, kuidas naela seina lüüa või põrandat soojustada. See on raamat, kus autor Tuuli Jõesaar pigem suunab mõtlema, et kas teha, ja kui, siis mida teha.

Kaire Kenk

Autor kirjutab, kuidas taotleda KredExi renoveerimistoetust ja kuidas end hilisemast sõgedast bürokraatia masinavärgist läbi närida, samal ajal otsides, leides ja kaotades häid töömehi ja kõigi nende jamade kiuste see paganama maja ise ka lõpuks valmis saada.

„Minu memm ja taat hakkasid seda 1927. aastal ehitatud maja 1970ndatel renoveerima. Memm oli samasugune nagu mina – mingeid oskusi polnud, küll aga oli metsik pealehakkamine. Vedasid vana kahhelahju majast välja. Vahetasid aknad. Arvan, et memm oleks minu tehtud tööga praegu rahul,“ mõtiskleb Tuuli.

Mida ma praegu teisiti teeksin? Kuidas raamatut täiendaksin? „Loomulikult kirjutaksin juurde. Toimetaja sai mul sabast kinni siis, kui raamatust oli 250 000 tähemärki juba valmis kirjutatud. Selles majas on nii palju juhtunud, nii palju lugusid võiks veel juurde jutustada. Tunnistan, mulle meeldib lugusid jutustada. Paljud neist olen kirjutanud kohe ühe soojaga üles Facebooki. Aga selle vana maja ja selles majas juhtunud lugudega tahan ma teha väikese üldistuse, visandada tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo,“ mõtiskleb Tuuli.

Raamatu üks kõige muljetavaldavamaid peatükke räägib sellest, kuidas Tuulil õnnestus KredExi toetuse saamiseks vajalik dokumentide pakk kokku saada ligikaudu nädalaga. Teistel taotlejatel kulub selleks tavaliselt kolm kuud. Väga teravas ja kujundlikus keeles kirjutab Tuuli ka sellest, kuidas bürokraatliku asjaajamisega toime tulla. „Praeguseks ongi sellist tüüpi KredExi toetuste väljastamine peatatud, sest inimestele tundus asjaajamine liiga keeruline. Ja samas on see ikka piisavalt jabur. Näiteks tohivad vastavalt toetuse tingimustele ehitist renoveerima hakata vaid kindla kutsetunnistusega spetsialistid. Aga neid leida on praktiliselt võimatu, sest nad pole kantud mitte ühtegi registrisse!“ räägib raamatu autor.

Ehitusettevõtted ei riputa majandustegevuse registreeringu (MTR) olemasolu kodulehele välja, seda ei näidanud Tuulile ka ükski järjest kavalamalt sõnastatud otsing. „Pärast mitut tundi tulutut otsimist pidin tunnistama, et internet siin ei aita. Koostasin nimekirja paarikümnest ehitusfirmast, mille suurus ja viisakas krediidiajalugu mulle meeldisid. Hakkasin neid lihtsalt läbi helistama. „Kas teil MTRi registreering on?“ küsisin. Helistamisest polnud tolku. Nii sõitsin ühel aprillipäeval läbi terve Keila linna ja tegin peatuse iga renoveeritava vanema maja juures. Küsisin nendel objektidel askeldanud inimestelt, kas kellelgi on MTR ja kui juhtus olema, siis ütlesin, et mul on KredExi abiga remonditav maja ja et nad teeksid mulle pakkumise,“ jutustab Tuuli.

Samas tuli see KredExiga seotud bürokraatiakadalipp Tuulil ka läbi käia. „Saime tänu sellele toetusele majja paigaldada soojustagastusega ventilatsiooni. Ilma KredExita poleks me seda teinud. Mind sunniti modernselt mõtlema ja tagantjärele on mul hea meel. Seda tüüpi ventilatsioon on hea maja tervisele, see on hea elanike tervisele. Küll aga kulus puhtalt paberimajandusele 1600 eurot ja see ajab mind endiselt tigedaks. Ehkki ma saan aru, et selline paberimajandus on vajalik, sest paneb inimesed kvaliteetselt ehitama. Te vaid vaadake ümberringi, millist pornot ehitatakse! Minust on nüüdseks saanud suur ehitamise fänn, kuulun igasugustesse ehitusfoorumitesse ja see on täiesti jube, milliste ideedega vanade maamajade omanikud välja tulevad,“ kahetseb Tuuli.

Küll aga peaks KredExi paberimajandus protseduuriliselt olema oluliselt lihtsam ning palju rohkem oleks sellele organisatsioonile vaja ka tasuta ehitusnõustajaid. Ja need peaksid olema oluliselt kättesaadavamad. „Sest paraku on vanade majade omanike seas absoluutselt igasuguseid inimesi. Ka neid, kellele soojusläbivuse koefitsient U ei ütle mitte midagi. Mind ennast aitas väga palju doktor Google. Ja loomupärane visadus ja julgus küsida. Aga ma tean inimesi, kes on oma vana maja remondi pooleli jätnud, sest nad lihtsalt ei söanda küsida,“ muljetab autor.

Häid näpunäiteid on raamatus hulgi. Näiteks soovitus külastada üht vanaraualadu Tallinnas Koplis. „Säästva renoveerimise infokeskus (SRIK) ja selle ladu. Helistasin, leppisin aja kokku ja hakkasin sõitma. Esmalt Koplisse, siis sealt kaarega mere äärde, mööda Paljassaare sadamast ja siis veel edasi. Jõudsin kohale. Ühegi välise tähistuseta angaar jagas territooriumi Paljassaare jäätmejaamaga. Aga ennäe, milline varandusekoobas mu silmale avanes, kui sisse astusin! Terve angaaritäis imesid! Esimesena püüdsid pilku umbes nelja meetri kõrgused kabeliuksed, millest keegi pole aastakümneid puudust tundnud. Ehtsate barokkhingedega uks, mille keegi on välja visanud. Paarisuksi, paneeluksi ja plankuksi igas vanuses ja mitmesuguses seisukorras. Ühest Edgar Velbri majast päästetud kunstnikutööga ahjupotid. Aknaid, aknaluuke, treppe, trepidetaile, puitpitskaunistusi ja mõndagi muud,“ avaldab Tuuli.

Raamatu esimeses pooles figureerib ka üks endine meremees nimega Pootsman. „Kahjuks ainult esimeses pooles. Ta oli maja remondi juures mu parimaks sõbraks. Usun, et meie kõigi tutvusringkonnas on mõni selline mees, kel on haridust küll vähe, aga kes on palju lugenud ja kellega on väga huvitav rääkida. Kel on kuldsed käed, kes teeb peedist pesumasinale trumli. Ning kes kahjuks mõnel õnnetul eluetapil oskab endale alkoholisõltuvuse hankida. Mul on nii piinavalt kahju, et ma ei suutnud seda meest viinasurmast päästa,“ lausub raamatu autor.

Samas on Tuuli rahul, et suutis oma ehitusele leida asjaliku peatöövõtja. „Ta tuli neli kuud järjest hommikuti kell üheksa kohale. Ei joonud. Ei ropendanud. Ja mis kõige kummalisem – tema eelarve pidas. See-eest sain ma oma põrgu kätte küttesüsteemi paigaldajatega,“ jagas autor kogemusi.

„Tänapäeval on küll hästi moodne mõelda, et naine tegelegu sisekujundusega ja mees ehitusega,“ mõtiskleb Tuuli. „Et sisuliselt maksku mees kõik kinni. Aga mina ei tahtnud, et minu mees selle maja kinni maksaks. Pealgi on seda maja pärandatud ikka naiselt naisele, naisliini pidi. Ma tahan kunagi rääkida oma tütardele, et selle maja ehitas teie mutt. Ja et ma sain hakkama, kurat võtaks! Ehkki minu leinast murtud vanaema jäi taadi surma järel üksi. Jäi üksi majaga, mis tal üle jõu käis. See ei ole ainult minu vanaema saatus. Eestis on sadu, võib-olla tuhandeid maju, milles elavad üksikud vanad naised. Nende jõud ega oskused ei käi majadest üle. Pagana mehed! Surevad enne ja jätavad lesed silmitsi võimatute valikutega,“ sõnas raamatu autor tabavalt.