Reportaaž: „Kamalambal“ serveeriti eksootilisi roogasid

Rakveres toimus 19. septembril viiendat korda rahvustoitude festival „Kamalammas“. Erinevalt eelmistest aastatest, mil pidu peeti kesklinnas, valmistati sel korral hõrgutisi uues ja uhkes Vallimäe vabaõhukeskuses, mida ka suursuguselt kolosseumiks kutsutakse.

Ülle Kask

Kui möödunud laupäeval täpselt kell 12 Rakvere Vallimäele jõudsin, oli „Kamalammas“ juba alanud. Paari päeva tagusest sügistormist, mis Eestimaad räsis, polnud jälgegi ja taevas säras päike. Laval musitseeris üks eestlaste armastatumaid ansambleid Curly Strings eesotsas solisti Eeva Talsiga.

Mäenõlval varikatuse all askeldati usinasti kõiksuguste hõrgutiste väljapanekuga ja eemal tossas katel. Ligemale astudes tabas rõõmus üllatus, sest ungarlased olid kolinud „all-linna“ telkidest hoopis üles, Vallimäe veerekese pääle. Lahke proua, kes tõttas kohe kõike head-paremat pakkuma, tutvustas ennast kui Ungari Kultuuri Instituudi vabatahtlikku abilist. Lea Kuinin soovitas kindlasti proovida pogacsa’t, millesse võib panna kartulit, juustu, vahel ka rasvakõrneid ning krehvtiseid maitseaineid nagu pipar ja paprikapulber.

„Need on hästi head soolased snäkid, mida võib süüa eraldi eelroana või supi kõrvale,“ selgitas Kuinin. „Retsept peaks olema Ungari Kultuuri Instituudi Facebooki lehel täitsa olemas, koos videoklipiga valmistamisõpetusest,“ lisas ta.

Magusatest maiustest troonisid letil mitmesugused tordikesed ja koogikesed. „Kohalikud ungarlased on need kõik teie jaoks vabatahtlikult Tallinnas valmistanud,“ rõhutas Kuinin. Eriti ahvatlevad olid ploomi- ja šokolaadikook ning kookosekuubikud, aga hoidsin end tagasi, et mitte maiustama hakata, sest pidin ju jõudma ka alla valgetesse telkidesse, kus alles õige vaaritamine ja mekkimine hoogu kogus.

Ungarlaste maailmakuulus guljašš

„Siin keeb guljašs,“ teavitas Lea Kuinin ahvatlevalt lõhnava podiseva katla juurde suundudes. „Guljašš on traditsiooniline Ungari veisekarjuste supp, mis tähendabki ungari keeles veisekarjust. Kõigepealt pannakse patta hästi tasasele tulele hauduma loomaliha kuubikud, veidi hiljem lisatakse sibulat ja küüslauku. Tänapäeval pannakse ka kartulit, porgandit ja ube. Algselt oligi see ainult loomalihasupp maitseainetega, peaaegu puljongi moodi rammus roog,“ tutvustas ta.

Ungari Kultuuri Instituudi juhataja Tamás Orosz kõneles soome keelt ja tõlgi abi meil vaja ei läinudki. Küsimusele, mitmendat korda ungarlased „Kamalambal“ osalevad, vastas Orosz, et nad on juba kolmandal festivalil.

Ta kiitis suurepärast festivali ning lisas, et nende eesmärk on näidata ungari köögi parimaid palasid. Orosz kutsus mind ka heategevuslikule oksjonile, kus enampakkumisele läks suur pudel Hetszölö Tokaj veini. Tänasin kutse eest, aga jätsin targu mainimata, et pole veinisõber. Mäest alla telkide juurde siirdudes meenus kunagi lapsena nõukaajal nähtud Ungari teleseriaalist „Kapten Tenkeš“ kõrtsistseen, kus Jakob Puga ja Tenkeš võistlevad omavahel, kumb suudab rohkem veini juua. Jooma sunnitakse ka üht kinniseotud pahalast kuninga kaardiväest, kes alkoholi ei talu ja pikali kukub.

Tatari köök – uus tulija festivalil

Suures valges telgis käis ostlemine ja laudade taga hea-parema mekkimine täie hooga. Silma hakkas, et mitte keegi ei kandnud kaitsemaske, kuigi hommikused uudised olid hirmuäratavad, ööpäevaga lisandus tervelt 61 koroonasse nakatunut.

Tatari köögis askeldas suurt kasvu, mitte burkat, aga tihedalt ümber pea mähitud kirjut rätti kandev naine, kes lahkelt söödavat-joodavat pakkus. Amina, nagu proua end tutvustas, ja perekonnapea Ildar tulid festivalile esimest korda. Ladusalt vene keelt kõnelev naine rääkis, et nemad elavad Tallinnas, Tatari tänaval ja on mitmenda põlve tatarlased. Ja mis kõige huvitavam, neil on ka Tatari tänaval söögikoht Tatari Chaihana & Restaurant. Amina kiitis oma 18-aastast tütart Lia Muhamedovat. „Tütrest on söögikohas juba palju abi,“ sõnas ta.

Pidasin algul nooremat naist, kes samuti pearätti kandis, nende tütreks, aga tuli välja, et tema on hoopis abitööline. Sonja rääkis, et ta elas ühe aasta Vao pagulaskeskuses, enne kui Tallinnasse kolis. Soovituse tatarlaste restoranist tööd küsida andis talle pagulaskeskuse töötaja.

Sonja saabus Eestisse Degestanist, tal on neli last, vanem astus sel sügisel eestikeelsesse gümnaasiumisse, nooremad käivad lasteaias. Korterit neil veel pole, elavad munitsipaalpinnal, aga loodavad peagi päris koju kolida. Küsimuse peale, kuidas ta siin kohanenud on, vastas Sonja: „Inimesed on kõik nii toredad ja mulle meeldib väga Eestis elada.“

Siis võttis jutujärje jälle üle perenaine Amina, kes hakkas õhinaga tutvustama Tatari kööki: „Tatari rahvustoidud on pärämäts – lihaga täidetud pirukas; otš-potšmak – suur liha- ja kartulitäidisega pirukas; kõstõboy – tšeburekilaadne kartulipirukas. Ja muidugi tatari loomaliha pilaff,“ suunas naine pilgu kaasa Ildari poole, kes midagi suures potis kulbiga segas. Amina kallistas mind ja kutsus kümne minuti pärast pilaffi sööma. Võtsin kutse tänuga vastu ja lubasinisuäratavalt lõhnavatrooga kindlasti maitsta.

Venetsueela, Ukraina ja Aasia köök

Venetsueela köögis askeldasid Hilagro ja Torge. Hilagroga saime jutule inglise keeles. Naine lausus, et ta on mehega juba kolm korda Rakveres „Kamalambal“ käinud. Neil Tallinnas catering’i firmaSaint Aubyn, mis asub poja majas. Seal valmistavad nad eksootilisi roogasid, menüüs on näiteks pelüa, arepas, reina-pepiada ja kookoseküpsised. Tellimusi vormistatakse telefoni teel ja nende poeg veab toidud mööda linna laiali. Mainisin, et see on eriti tänuväärne teenus praegusel koroona-ajal, millega Hilagro nõustus. „Tellimusi on meil parasjagu,“ ütles ta.

Ukrainlannad on rahvustoitudega pea kõikidel festivalidel osalenud. „Ainult möödunud aastal ei saanud me tulla,“ sõnas Valentina Varkki. „Samal ajal oli meil ansambliga Barvinok esinemine.“ Ukraina köögi menüüs troonisid mitmesugused pirukad ja pliinid. Ports maailmakuulsat ukraina borši maksis 2 eurot ja 50 senti.

Jaapani rahvustoitude boksi ees seisatades otsisin jaapanlastest kokkasid, aga sushisid serveerisid hoopis Rakvere söögikoha Sushi Tiger kohalikud tüdrukud. Jaapani rahvusköögi reklaam ilutses veel ühes boksis, kuid seal toimetas kokaametis Andrus Albrecht, endise artistinimega Bonzo.

India toite pakkus Rakveres Aasia restorani Bamboo Garden pidav hindu oma kauni eestlannast kaasaga. Nende tulised ampsud Vallikraavi tänaval on üle linna tuntud.

Küll aga askeldas Filipiini toitude boksis vägagi idamaise väljanägemisega mees. Kahjuks lähemat tutvust Filipiini köögiga teha ei jõudnud, kuna järjekord oli väga pikk. Lubasin ju tatarlaste juurde tagasi minna.

Lahke tatarlanna Amina tahtis mind panna toolile justkui troonile istuma ja ilmarahva nähes toitma hakata, aga sellest luksusest keeldusin. Siis tõttas Amina kuningliku koka Ildari juurde, nagu ta oma abikaasat hellitavalt kutsus, ja palus mehel mulle rammus toit kaasa pakkida. Kui küsisin, palju ma võlgnen, protesteeris naine ägedalt, et see ei maksa midagi. Ja kutsus mind Tallinnasse, Tatari tänava restorani külla.

„Kamalambalt“ koju naastes mõtisklesin selle üle, et tasuta lõunaid ju ei ole. Aga küllap kehtib see ütlus enamasti eestlaste kohta. Igatahes ei puuduta see tatarlasi, kelle külalislahkus oli piiritu. Nii maitsvat pilaffi pole ma mitte kunagi enne söönud.

Veinioksjonist ja „Kamalamba“ sünniloost

Ungari Kultuuri Instituudi poolt korraldatud oksjonil omandas kvaliteet-dessertveini Hetszölö Tokaj Rakvere abilinnapea Laila Talunik, kelle vastutusvaldkonnad on kultuur, haridus, noorsootöö ja sport.

Talunik rääkis, et „Kamalambal“ toimus n-ö vaikne oksjon. „Iga järgmine pakkuja kirjutas lehele oma nime, kontakti ja hinna. Mina tegin pakkumise 40 eurot, mis jäi ilmselt viimaseks pakkumiseks. Ma muidu ei oleks nii kallist veini ostnud,“ muigas Laila, „aga kuna tegemist oli heategevusliku oksjoniga, mille tulu läks Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Kojale, siis osalesin.“

Talunik meenutas ka rahvustoitude festivali ajalugu, mille algne idee sündis viis aastat tagasi, kui Rakvere kultuurikeskuse direktor oli Krõõt Nõmmela-Mehide. „Esialgu tekkis Krõõdal idee tutvustada Lääne-Virumaaga seotud välismaalasi – inimesi, kes siin õpivad, on abielus eestlastega, on seotud äriga või on pagulased,“ rääkis Talunik. „Kuna Krõõdale meeldis sõpradega söögipidusid korraldada, siis Jordaaniast pärit Taltechi üliõpilastega kord õhtustades tuli noortele pähe idee rahvustoite ka teistele inimestele tutvustada. Nemad osalesid ka esimesel festivalil.“

„Ürituse nimi on aga tolleaegse linnakunstniku Teet Suure ja Jane Rätsepa ühistöö,” jätkas Laila Talunik. „Teet pidi festivali kujunduse valmis tegema ja nimi sündis neil omavahel ideid põrgatades. Kama on ju Eesti rahvustoit ja lammas üks lõunamaade roogade tähtsamaid komponente.“

Venetsueelast pärit Hilagro segab rahvustoitu. Foto: Ülle Kask