Reportaaž: rattakaravan keset kena kevadet

Roheliste rattaretk on suurte traditsioonidega üritus, mis jõudis eelmisel nädalavahetusel üle viie aasta taas Lääne-Virumaa pinnale.

Tõnu Lilleorg

Retke pealkiri kõlas „Kuidas elad, Kõrvemaa?” ja see tõi teedele vurama ligi 1700 ratturit, keda ootas ees enam kui 200kilomeetrine marsruut vaheldusrikkal maastikul.

Retk algas Kõrvemaa väravaks nimetatud Anija mõisast Harjumaal ja jõudis läbi Voose ja piki Lõuna-Kõrvemaa imeilusaid looklevaid kruusa- ja metsateid Vargamäele Tammsaare muuseumisse. Sealt edasi liikus ratturite karavan laagrisse Valgehobusemäele.

Järgmisel päeval liiguti läbi Jäneda ja Lehtse Kaitseväe polügoonile, kus võeti suund lääne poole, et vaadata üle Jussi järved ja jõuda teiseks ööbimiseks Kõrvemaa matka- ja suusakeskusesse Piibe maantee ääres. Kolmandal päeval liiguti tagasi stardipaika.

Hulgakesi ajaloolistel radadel

Ratturite rivi venis kohati ligi 20 kilomeetri pikkuseks, näiteks laupäeval, kui retke saba oli Jänedal ja nina otsaga juba keskpolügoonil. Nii tekkis nauditav hiigelsuures karavanis liikumise tunne, kuna rattureid oli ees ja tagapool pidevalt palju ning kõik sõidulusti täis. Ilmselt on sellist lahedat edasiliikumise meeleolu hoopis raskem kogeda üksi või väiksema seltskonnaga sõites.

Massist osasaamist hindas ka Jänedalt pärit Toomas, kes täna elab Valgas ja oli retkel juba mitmendat korda. „Eestlastel on ikka kombeks asju kambakesi teha,“ rääkis ta. „Retkel tekivad pähe sõitmisega seotud mõtted ja nii saab suurepäraselt puhata argipäevast,“ ütles osaleja.

Teel ootas rattureid kümmekond peatuspaika, kus sai kuulda kohajuttusid sealsetest vaatamisväärsustest. Näiteks keskpolügooni laskeväljakul peetud lõunatunnil rääkis ajaloolane Küllo Arjakas, ratturikostüüm sobivalt üll, polügooni ajaloost. Üks ettenägelik retkeline kuulas seda juttu ülimalt rahuloleva näoga täispuhutaval rannamadratsil pikutades ja üks paarike oli läinud pisut kaugemale aasale, et joogaasendis teineteise vastas istudes meelt ja keha turgutada.

Retke korraldaja Aarne Valmis meenutas, kuidas 1990. aasta rattaretk liikus siinsamas, sisenedes toona suure asjana Nõukogude armee käes olnud kinnisele polügoonile. Valmise sõnul püüdsid sõjaväelased retkelisi soomusmasinatel ringi rallides heidutada, kuid juhtus hoopis see, et retkel osalenud neiud kinkisid soomusmasinatel sõitvatele noormeestele lilli ja kompvekke, mis nood kohmetuma ja retkelistega vestlema pani. Ning külastuse käigus saagisid retkelised Družba mootorsaega juppideks ühe tõkkepuu, näitamaks seda, et ajad Eestimaal on hakanud muutuma.

Hea programm ja ilus ilm

Mitmekesisest meelelahutusprogrammist õnnestus mul näha Metsatölli tulist kontserti Valgehobusemäel ja improteater Impeeriumi mahlakat etteastet Vargamäel. Seal sai muuhulgas näha, kuidas Andres ja Pearu kohtuvad joogatrennis, ning kuulda, millised on head ja natuke halvemad nõuanded pedaalisõtkumisest kangeks jäänud istmiku tohterdamisel.

Albu jäägrivillas pajatas kohalik kütt Igor Homin põnevaid lugusid huntide elust. Meelde jäi hallivatimeeste komme kiiremaks liikumiseks (näiteks jahimehe eest põgenemisel) oksendada esimese asjana välja kogu maos leiduv toit, et oleks kergem joosta.

Retke iseloomustas ka see, et samal ajal, kui oli avatud põhimarsruut, said kõik osalised vastavalt oma soovidele teekonda ise disainida, kas põhirajalt kõrvale põigates mingit huviväärsust vaatama minnes või sõidurammu säästmiseks liikumisteed lühendades. Igale retkelisele antud kaardi järgi oli hea orienteeruda, rahule võis jääda viitade ja toitlustamisega ning kõik muu vajalik oli ka teekonnal olemas.

Ratturid tõid palju rõõmu tee äärde jäänud poodidele Albus, Jänedal, Lehtses ja Aegviidus, samuti Kehras, kus retkeliste lemmikkohaks kujunes sealne Grossi Toidukaupade kauplus. Ja muidugi vedas osalejatel ilmaga, sest päikesepaistet ja sooja oli mõnusalt ning vihma üldse mitte.

Looklevatel teedel vändata oli puhas lust.

Foto: Heiko Kruusi