Restaureeritud tuulikus tutvustatakse Struve kaare lugu

Mittetulundusühing Võivere Tuuleveski pälvis tänavuse Muinsuskaitseameti aastapreemia laureaadi tiitli pärandi tutvustaja kategoorias. Kuulutaja käis külas ja uuris, mida, kuidas ning milleks seal tehtud on.

Liisi Kanna

Sel suvel avati ametlikult Võivere tuuleveskis külastuskeskus, kus saab uudistada Struve meridiaanikaare mõõtmist tutvustavat näitust, üks kaare punktidest asub lausa sealsamas tuuliku esisel platsil. Tuuleveski restaureerimine ning ekspositsiooni sisseseadmine on pikaaegse hobikorras tehtud töö tulemus, mille eestvedajateks MTÜ Võivere Tuuleveski rajajad Liivika Harjo ja Kalev Viiksaar, kelle koduhoovis nii tuulik kui Struve kaare Võivere punkt asuvad.

Kuidas kõik algas

„See oli juhus,“ tõdes Liivika Harjo. „Ostsime Võivere veski möldrimaja 2003. aastal. Kohe esimesel suvel saime teada, et meie hoovis on midagi. Alati ütlengi kõigile „midagi“, sest esialgu oli väga keeruline aru saada, mis siin täpselt on. Ainus, millest tookord aru saime, oli, et seda miskit hakatakse UNESCO maailmapärandi nimekirja kandma. Nii see algaski – pelgalt teadmisega, et meie hoovis on midagi olulist ja tähtsat.“

Tuuleveski perenaine rääkis, et kui Struve geodeetiline kaar, sealhulgas Võivere punkt, 2005. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse kanti, olid kohe kohal ka esimesed külalised, kes saabusid Jaapanist. „Esimesed külalised olidki kõik väljastpoolt Eestit. Paar aastat oli käijaid üsna vähe, aga ühel hetkel hakkas neid aina rohkem tulema. Ka üha enam meie oma inimesi märkas ja küsis, et mis see siis ikka on,“ meenutas Harjo.

Siis hakkasidki ka nemad ise põhjalikumalt uurima, millega tegu. „Kuulasime tarkasid inimesi rääkimas ja see lugu tundus nii põnev. Tegelikult ongi Struve kaare mõõtmise juures justnimelt lugu oluline,“ sõnas Harjo. „Seepärast mõtlesime, et võiks Võivere veskis Struve kaare mõõtmise lugu jahvatada. Aga et loo jahvatamine nii hoogsaks on läinud, seda me alguses ei planeerinud.“

Kui Struve mõõtepunkt saadi majaostuga n-ö kauba peale kaasa, siis tuuleveski oli üheks põhjuseks, miks just see talukoht soetati. „Veskist oli tolleks ajaks järel ainult ilus müür, nii nagu ikka enamus Eestimaa tuulikuid praegu põldude peal – uhked paekivist müürid. Kuna müürid olid hästi säilinud, mõtlesime toona, et hakkame veskit niisama omatarbeks veidi korrastama,“ jutustas perenaine.

Asjade kulg viis aga selleni, et kogu vaba aeg ja jõud suunati veski taastamisele ning Wilhelm Struve elutöö tutvustamisele. „Kui uuesti tulla, vot siis ei tea, kas toimetaks samamoodi. Me valisime tookord Võiveres kahe maja vahel. Me ikka naerame, et otsustasime möldrimaja kasuks, kuna siin oli vähem tööd teha, sai tulla ja elama hakata. Aga ometigi on olnud siin väga palju tööd,“ muigas Liivika Harjo.

Motivatsiooniks tänulikud inimesed

Tuuliku perenaise sõnul annab indu inimeste positiivne tagasiside. „See on ikka täiesti uskumatu. Vahest lihtsalt istun veskis tükk aega pärast külaliste lahkumist ja mõtlen, kui rõõmsad ja tänulikud nad olid. Kõik, kes siia on tee leidnud, on väga rahul selle üle, et nad on teada saanud, mis asi see Struve kaar on,“ kõneles Harjo.

„Ja justnimelt see, kuidas mõõtmistöid tehti on muljet avaldav. Mõelda, kui palju võimalusi on meil tänapäeval, tollel ajal ei olnud mitte midagi sellist ja ometigi tehti täpselt samasuguseid olulisi asju. Ainult hoopis teistmoodi, pikema aja jooksul, saadi tulemuseks ikka täpselt see, mis tänapäevalgi,“ arutles ta.

„Oleme koguaeg öelnud, et see on meie jaoks hobi. Väga kallis hobi, oleme pidanud palju igasuguseid taotlusi kirjutama. Aga kasumlikkust me ei ole kunagi eesmärgiks seadnudki. Võib-olla ei ole see väga mõistlik, majandusinimesed ehk mõtlevad, et nii ei ole mõistlik tegutseda,“ jätkas Harjo, tõdedes, et samas ei ole neil ka seesugust ettevalmistust, et turismivaldkonnas äritegevust alustada.

„Mina olen õpetaja ja Kalev töötab RMK-s, nii et ega meil selliseid teadmisi ei ole. Peaksimegi hakkama siis selle nimel tööd tegema, et kuidas äriplaane koostada ja kõiki võimalusi kasutada. Loomulikult oleks tore, kui sellest saakski meie töö, aga see ei ole praegu olnud eesmärk,“ lausus veski perenaine, lisades, et hetkel püütakse lihtsalt selliselt ära majandada, et elekter ning küte saaks kaetud ja enam rohkem peale maksma ei peaks.

Harjo toonitas, et omakeskis ei oleks nad kindlasti ka sellise tulemuseni jõudnud. „Meile on abiks olnud suur meeskond. Väike-Maarja vallavalitsus nõustas algusaastatel projektide kirjutamisel, Eesti Geodeetide Ühing ja Maa-amet on olnud suureks toeks, samuti Janet Laidla Tartu tähetornist, Tõnu Viik Tartu observatooriumist ning Maaja Kuiv Exporabbitist. Neilt on tulnud teave ekspositsiooni loomiseks. Ise oleksime suutnud siia väikese stendikese võib-olla kokku kirjutada, aga niimoodi poleks osanud,“ toonitas ta.

Tuuliku hoone ehitus

Tuuleveski taastamise projekti autor on aga Saaremaa mees Mihkel Koppel. Veski kehatööd tegi kohalik firma Restaure, pea valmistati aga samuti saarlaste, ettevõte Muinassepp, poolt.

„Kui jahu tootmiseks vajalikke masinaid veskisse pole pandud, siis veskipea on küll täpselt selline nagu üks veskipea olema peabki,“ rääkis Harjo. „Ja selle ehitamine oli puhas käsitöö, väga peen meistritöö. Saaremaal on selleks vajalikud teadmised veel olemas. Veskipea pandigi kokku Saaremaal, võeti seejärel transportimiseks lahti, toodi jupphaaval kohale, ja siin hoovis hakati uuesti kokku panema,“ kirjeldas veski perenaine protsessi.

„Peame veskipead sageli pöörama,“ tõdes Harjo. „ Selleks, et tugev tuul tiibasid ära ei murraks, peavad tiivad olema õiges suunas. Veskiga koos elamise eripärad on midagi sellist, mida me ei osanud ette näha,“ muigas ta.

Ehitustööd veski kallal käisid kokku pea kümme aastat. „Me ei ole saanud järjest ehitada. Oleme koguaeg olnud seotud erinevate toetustega. 2009 hakkasime projekteerima ja ettevalmistusi tegema, aga ehituseks läks 2011. Galerii ehitamine lõppes eelmisel aastal. See suvi oli esimene, kui siin ei toimunud aktiivset ehitustööd. Kõige suuremad toetajad on EL-i Leader-programm, VäikeMaarja vallavalitsus, Kohaliku omaalgatuse programm, Eesti Kultuurkapital ja mittetulundusühing Võivere Tuuleveski,“ loetles Harjo.

Tuuleveski ajaloost

Kui Struve kaare mõõtmispunkt on muinsuskaitse objekt, siis tuulik ise seda tegelikult ei ole. Küll aga on Võivere tuuleveski mõnevõrra eripärane ehitis.

„Tuuleveskid olid vanasti kõik üsna sarnased. Aga Võivere veskis on midagi, mida on Eestis teadupärast olnudki ainult kolmes veskis – kolme iseseisva ruumi ja ahjuga soklikorrus. See korrus ei ole olnud kunagi jahu tootmiseks, sel on olnud erinevaid funktsioone, kuid loodi algselt selleks, et mölder saaks soklikorrusel elada,“ sedastas veski perenaine.

Harjo rääkis, et tegu oli mõisaveskiga. Paraku on Võivere mõisast üsna vähe infot. Küll aga on säilinud foto peahoonest, mis oli väga tagasihoidlik. Võivere mõisa iseloomustasidki väike peahoone ning suured kõrvalhooned. Ilmselt oli tegu tootmismõisaga, kuhu polnudki otstarbekas võimast peahoonet ehitada.

Talukoht tekib veski juurde pärast mõisaaja lõppu. „Tuuleveski talusse tulid Anni ja Johannes Pilt, kes said veskis toimetada kuni nõukogude aja alguseni. Tolleaegne võim soovis perelt veskit ära võtta,“ jutustas Harjo ajalugu.

„Aga Johannes tegi tööd väga suure pühendumisega, luges ja uuris, soovis oma talus ja veskis rakendada tollaseid kõige uuemaid põllumajanduse tehnoloogiaid. Talle läks tohutult hinge, et tuleb keegi ja võtab temalt veski ära. Tema lahendas selle nii, et saagis tuuleveski tiivad ära,“ jätkas veski perenaine.

„Nii lõppeski töö selles veskis. Tema ise ei saanud siin enam jahvatada, aga ei saanud ka keegi teine. Perekond Pilt elas möldrimajas edasi, aga kui nemad ühel hetkel lahkusid, tulid siia elama sohvoosi töötajad,“ rääkis Liivika Harjo.

„Nemad kasutasid kogu veski puidust sisu kütmiseks. Omamoodi roheline mõtlemine – milleks minna metsa kasvavaid puid raiuma, kui veskis seisab puidust sisustus niisama,“ lausus ta väikese irooniaga, lisades, et nende pere saabudes ei olnud veskist järel midagi peale müüri, tiivavõlli, veskikivide ja kivitangide.

Pererahva jaoks on nii kogu küla kui tuuliku ajaloo uurimine olulisel kohal. „Kõigepealt oli Võiveres ikkagi veski, ja siis tuli Struve kaare mõõtmine. Ega Wilhelm Struve poleks baasijoone ühte otspunkti suure tõenäosusega Võiveresse rajanud, kui seda tuuleveskit siin poleks olnud,“ nentis Hajro.

„Wilhelm Struve kirjutab oma päevikus, et üle Avanduse ja Võivere mõisa põldude baasijoont mõõtes võtab ta suuna Simunast Võivere tuuleveski suunas. Kui ta 1827. aastal siinkandis mõõtmisi tegi, olid siin suured tasased põllud, mis baasijoone mõõtmiseks suurepäraselt sobisid,“ märkis veski perenaine.

Mis on Struve kaar ja mida Võiveres tehti?

Struve geodeetiline kaar on Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel aastatel 1816–1855 Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks rajatud triangulatsiooniahel, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mere äärde. Kaar läbib kogu Eestit, kuid UNESCO nimistusse on kantud Võivere ja Simuna punktid ning Tartu tähetorn, sest nendes punktides asuvad originaaltähised.

Võivere ning Simuna kannavad olulist rolli, sest just siin tegi Struve ühe kümnest kogu kaare ulatuses teostatud baasijoone mõõtmisest. Mõõdulatiga mõõtmine oli väga aeganõudev töö ning baasijoone mõõtmisi oligi võimalik teostada vaid väga tasasel maastikul. Seepärast tehti füüsilist mõõtmist vähestes kohtades ning mõõdetud baasijoonte põhjal arvutati välja kõigi kolmnurkade küljepikkused ja seejärel kaare kogupikkus. Selleks kasutati kõigile teada-tuntud valemit, mille järgi saame kolmnurga ühe külje pikkust ning nurkade suurust teades arvutada kolmnurga teiste külgede pikkused.

Struve tulemused olid tänapäevaste GPS-mõõtmistega võrreldes hämmastavalt täpsed. Näiteks erineb Simuna-Võivere veidi üle 4,5 kilomeetrise baasijoone tolleaegne mõõdetud pikkus tänapäevasest tulemusest vaid 14 millimeetrit.

Kellel on huvi Wilhelm Struve isiku, mõõtmistööde ja tema abiliste kohta rohkem teada saada, seadku sammud Võivere tuulikusse (talvel avatud kokkuleppel).