Restoraniseriaali peaosaline Indrek Taalmaa: hakklihakaste on superroog!

Kanal 2 uues seriaalis „Köök” restorani peakokka mängiv Taalmaa on kokkamisega ka päriselt sina peal. Tema sõnul ühendab head rolli ja head rooga hing, mis sellesse on pandud.

 

Tõnu Lilleorg

 

 

Indrek, mängite seriaalis kokka. Kaua köögis ise aega veedate, kui kõht tühjaks läheb?

Nooh, oleneb, mida teha. Vahel veedan pikki tunde, näiteks kui kapsarullide tegemine on, see võtab ikka aega.

 

Nii et kokkamiskirg on olemas?

Ja-jaa, oi jumal, muidugi. Selles suhtes ei ole probleemi, söök mulle väga meeldib ja süüa meeldib mulle väga teha.

 

Tahaks nüüd küsida ühte head retsepti, mida lugejad saaksid järele proovida.

Ha-haa, kunagi Rakvere aegadel, kui ma seal teatris elasin, noor ja algaja olin, oli mingi teleintervjuu, kus küsiti, et mida siis jõuludeks eesti rahvale soovitate. Ja siis ma kindlalt soovitasin hakklihakastet pohlamarjadega. Et traditsioone murda.

 

Aa, et võtta pohlad verivorsti juurest…

Just! Alati ei pea liha valmistama. Tee üks korralik hakklihakaste, minu arvates üks superroogasid üldse.

 

Ja kartuliga?

Loomulikult, eriti kui saab värsket kartulit. Kui tulevad need esimesed kartulid juunikuu sees, vat siis kas kukeseente või marjadega – väga hea!

 

Töötasite 90ndatel Rakvere Teatris viis aastat, kuidas sellele ajale tagasi vaatate?

See oli väga uhke aeg minu jaoks, ma sain seal kõvasti tööd teha ja seltskond oli väga lahe. Tegelikult väga positiivselt vaatan ja see oli kindlasti mu arengus üks tõusvamaid hetki.

 

Siin seriaalis on tegelaskuju Margus ehk Maks, noor kutt Võrust, kes tahab siseneda kokandusmaailma. Natuke meenutab ta teie enda elukäiku, kui tahtsite peale sõjaväge saada kindlasti näitlejaks. Kas võib nii võrrelda?

Jah, mõnes mõttes võib samastada küll selle tegelase Margusega „Köögist”. Tegelikult juba enne sõjaväkke minekut oli mul soov saada näitlejaks ja sai ka lavakakatsetel käidud. Ja siis võeti sõjaväkke. Pärast sõjaväge oli selline ärkamise aeg, segane aeg siin Eestis. Aga soov ja kihk oli suur rinnus. Sai satutud Ugalasse ja ahmitud sealt kõike, mis vähegi sai, ja kuidagi mind seal omaks võeti ja rolle pakuti ja eks ma seal siis arenesin ja kasvasin. Ja ega see ei jäänud mu ainsaks väljakutseks. Põrutasin edasi Tallinnasse, Peeter Jalakas hakkas tegema Von Krahlis hoopis teistsugust teatrit. Seal sai siis möllatud ja julgelt pea ees vette hüpatud.

 

Kuidas peaks noor inimene leidma selle õige elukutse?

No tänapäeval on asi lihtne, on koolid. Lõpetad gümnaasiumi ja valid siis ala, mida sa tahad, ja lähed õpid seda. Näitlemise puhul on endiselt veel keeruline, ses mõttes, et on konkursid, kõik sinna ei pääse, vaadatakse ikka üle, kas seda andekust ja soont on sellele alale. Kui seda pole, tuleb mõni muu eriala vaadata. Näitlemise puhul on see asi küll, et looduse poolt peab ilmselt midagi kaasa antud olema, seda esinemiskirge, seda x-faktorit, ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles öelda, seda „miskit”.

 

Kui võtta, et roog on kui roll, siis mis on rolli toorained?

Väga lihtne, kokanduse ja näitlemise vahel on väga palju ühist. Kokk võtab erinevad produktid, ühendab need. Ja paneb sinna oma hinge, toitu peab valmistama hingega, seda ei saa teha vaid retsepti järgi. Noh, saab küll, aga fakt on see, et see toit tuleb maitsvam, kui sellesse on pandud ka hing – sa teed seda südamega, sulle meeldib see, sa teed seda kirega. Näitlemise puhul on sama, sul on olemas tekst, sul on olemas lavastaja, samuti kostüüm, grimm, heli, valgus, kõik need on erinevad „produktid”. Nüüd lavastaja abiga pannakse see kõik näitlejasse kokku ja näitleja ongi see „roog” lõpuks. Publik vaatab ja naudib, saab elamuse. Toiduga on sama, seda süües võid saada elamuse ja seda hiljem mäletada, meenutada ja tahta seda veel kogeda. Näiteks lähed sinna samasse restorani, tellid endale midagi muud, mida seal pakutakse. Teatri puhul on sama, vaatad, et ohoo, see näitleja mängis lõpp hästi ja see „roog” sealt teatrist oli niivõrd maitsev, isuäratav, väga meeldis ja tuled sinna teatrisse uuesti tagasi, eks ole. Nii ongi.

 

Vist on nii, et näitlejale kulub oma töö hästi tegemiseks väga ära publiku tänu.

Ilmtingimata. See on vajalik, et oleks ikkagi publik, üksinda mängida ei ole see. Ma arvan, et see narkootikum, mis tuleb, ongi just publikust. Olen teinekord mõelnud, kuidas saavutada õnnestumist. Kui mängisime Vanemuises „Mägede iluduskuningannat”, mida Rakveres mängitakse praegu „Leenane`i kaunitari” nime all, oli mul seal Pat O`Dooley roll. Ta luges seal ette ühte kirja ja huvitav, mingil hetkel hakkasin ma saama pärast selle kirja lugemist aplause. Mõtlesin, et kust, millest see tuleb. Vahetevahel ei plaksutatud, enamus kordadel aga küll. Ja siis mõtlesin, mida ma valesti tegin, et nagu aplausi ei olnud. Hakkasin seda endamisi välja selekteerima, aga ega ma vastust ei saanud. See on taas see „miski”, mida sa tegid teistmoodi, mis ei mõjunud seekord publikule, et oleks plaksutanud.

 

Ja lõpetuseks, mida pakub uus seriaal „Köök” televaatajale?

Ega ma ette ei tohi midagi öelda, aga no ma arvan, et tulemas on palju humoorikaid hetki ja sihukest äratundmist võib-olla ja samas, nagu situatsioonikomöödia puhul ikka – ootamatuid käike. Eks ta on siuke mõnus lõõgastus ja pikalt ei kesta, pool tundi üks osa.

Indrek Taalmaa (keskel) töötab oma telerestoranis meeldivas kollektiivis. Foto: Kanal 2