Retrosari nakatus 90ndate pisikuga

Esmaspäeva õhtuti näeb ETV ekraanil tuttavaid tegelasi uuenduskuuri läbinud sarjas „EnsV“, mis lahtikirjutatult tähendab „Eesti, nüüd siis vabariik“.

Tõnu Lilleorg

Tegu on jätkusarjaga menusarjale „ENSV“, mis jõudis ekraanile kümme aastat tagasi. Kuna sarjal on nüüd uus pealkiri, hakkas ka hooaegade arvepidamine otsast peale. Nii on praegu eetris „EnsV“ esimene hooaeg, millest mai keskpaigaks jõuab ekraanile üksteist jagu. „ENSV“ jõudis kokku 105 osani, mis jaotusid 12 hooaja peale.

Nüüdse hooaja avaosa tegevus viis meid tagasi 1991. aasta detsembrisse, mil taasiseseisvunud Eesti Vabariiki on eksisteerinud mõned kuud. Esialgu valitseb suur aineline kitsikus, kuid inimesed tunnevad vabanemist endise riigikorra kütkeist ja on asunud, kes entusiastlikumalt, kes ettevaatlikumalt, uut elu üles ehitama.

Kuna sari flirdib ajalooliste sündmuste tõepärase kujutamisega, siis oleme nüüdses hooajas näinud 1992. aasta pöördelisi sündmusi nagu Nõukogude Liidu lõpp, talongimajandus, võikriis ja Eesti krooni tulek. Välja peaks jõutama Lennart Meri ja Mart Laari ametisseastumiseni sügisel. 90ndatele iseloomulikud ühiskonna tormilised muutused, mis nõuavad kõigilt kohanemist, on tõesti alanud. Ka sarjal on sees kuidagi uuem vunk.

Päris uue tegelasena on ekraanile ilmunud Ülle Kärem, keda mängib Liis Lass. Noor naine töötab ööklubi Makaak särtsaka projektijuhina. Makaak on sarjas uus tõmbekeskus, mille asutaja ja omanik on Rein Karnats (Rein Pakk). Mees on jätnud varasema elu kolhoosiesimehena ja hakanud linlaseks.

Rohkem sekkub tegevusse Raimund (Egon Nuter), kes töötab Makaagi turvamehena. Näeme, kuidas lahingukarastusega veteran avastab endas tundliku hingega taidleja. Tal tuleb mõneski situatsioonis ilmutada suurt leidlikkust, sealhulgas etendada soomlast. Varasema kõrvaltegelasena näeme taas Sirje kunagist autojuhti Peepu (Velvo Väli), kellest on saanud ministri nõunik. Endiselt on aktsioonis Sirje, Ats, Pille, Paavo, Jüri, Aino, Marju, Illar, Villem ja Kestutis. Samuti näeb vahepeal emaks saanud Paavo naist Kairet ja Jüri endist kallimat Annelit.

Liis Lassi puhul on eriline, et ta mängib n-ö vastu oma tüüpi. Mõtlen siin, et 2016. aasta näosaatest jäi ta meelde suhteliselt tagasihoidliku inimesena, kes tundis end hästi lüüriliste laulude esitamisel, nagu näiteks finaalis esitatud „Titanicu“ ballaad. Kuna aga tegu on näitlejaga ja väga heaga seejuures, siis mõistagi pole tal mingit raskust mängida särtsakat, auahnet ja veetlevat tegelast. Igal juhul Ülle tegelaskuju toimib ekraanil väga hästi ja väljendab erksalt uut ajavaimu.

Teine uue hooaja võtmetegelane on Ülle boss Rein. Endise kolhoosiesimehena omab ta organiseerimisvõimet ja kunagise näiteringi juhendajana lausa pulbitseb ideedest. Tal on ka tegelikult päris hea nina uute olude mõistmiseks. Ning mis antud oludes eriti oluline, ta on mees, kellel on raha. Raha on aga uute asjade käimalükkamise stardikütus. Mammonat hankis Rein kolhoosi varasid maha müües, mida võib nimetada omaaegse terminiga ärastamiseks, mitte erastamiseks.

Hooaja teises osas („Teised kaardid“) kujutatakse esmaklassiliselt uue, Makaagi ümber koondunud tegelaste grupi kujunemist, kus võtmeroll ongi Reinul. Stsenaarses, lavastuslikus ja näitlejatöö plaanis on tegu ideaalse osaga, mis kehtestab sarja dünaamikas uued jõujooned.

Uue eluga kohanemisel on käed-jalad tööd täis aga kõigil tegelastel. Ja siin näeme erinevaid lähenemisi: kui emakeeleõpetaja Marju kolib maalt linna, siis Ats suundub sisemist selgust otsima üksikusse maamajja. Illar kasutab võimalust koos rahvatantsijatega välismaal reisida. Anneli püüab turvatunde leidmiseks vanast suhtest veel viimast välja pigistada.

Sirje kasutab kohanemisel oma loomuomast paindlikkust ja tasakaalukust. Tema eksabikaasa Villem, endine laevakapten ja nüüdne usumees, püüab edu saavutada eelkõige välise bravuuri ja enesekindluse ilmutamisega. Paavot toidab tema tegutsemislust, endiselt näeme teda tegelemas pisikeste äriprojektidega, kuna suurem läbimurre on veel saabumata.

Osas pealkirjaga „Purgid“ sai näha, kuidas Paavo satub olukorda, kus vaid talupoja loogika aitab toime tulla ja oma elu eest vastutus võtta. Paavol on vaja hankida oma pisitütrele piima. Kuna poes piima pole, sõidab noor isa maale, sest seal on lehm ja lehma sees on piim. Vaja vaid see välja lüpsta.

Nagu üks stsenaristidest Villu Kangur on öelnud, on selle retrosarja puhul tegu eelkõige situatsioonikomöödiaga, millega käib taustal kaasas ajalooliste sünduste kajastamine. Ehk et tegijad ei püüdle otseselt dokumentaalse ajaloolise tõepärasuse kujutamise poole.

Siiski ses osas, mis puudutab kunagisi füüsilisi olustikke, on kunstnik Jaana Nõu juhtimisel tegutsetud enamasti meeldivalt äratundmisrõõmu pakkuvalt. Kuigi pean ütlema, et kuna need ajaloosündmused on ikkagi üsnagi esil, tekib (keskealisel ja vanemal vaatajal) kiusatus jälgida ka olustikku uuriva pilguga, et kas kõik on ikka nii, nagu peaks.

Nii märkasin teises jaos, kuidas baarmen Illar vajutas Radiotehnika kassetmagnetofoni käivitades pausinupu, mitte play-nupu peale. Samuti pani mind juurdlema kaheksandas osas nähtud silt baaristseenis, mis peenemate napsude kohale asetatuna teatas: „Müük valuutas“. Oli ju augustikuuks, mil see stseen toimub, kroon juba paar kuud käibel ja vajadus valuutas arveldada oleks vast pidanud kadunud olema.

Need aga ongi ainukesed pipraterad, mis ma suutsin „EnsV“ avahooajast leida, muidu on tegu igati õnnestunud teleteosega. Sarja tegijate poolt on kuulda olnud, et alanud on töö sarja teise hooaja ekraanile toomiseks. See on hea plaan, sest tahaks tõesti osa saada tegelaste edasisest käekäigust ja seda üha tänapäevale lähemale jõudvas ajas.

Ülle (mängib Liis Lass) ja Illar (Raivo E. Tamm) täpsustavad väliürituse asjaolusid. Foto: Kairit Leibold / ERR