Riik peab kõiki lapsi toetama võrdselt
Viimastel aastatel on loomulik iive olnud Eestis negatiivne, mille peamisteks põhjusteks on suur vanemaealiste hulk rahvastikus ja sünnitusealiste naiste arvu vähenemine. Kuigi meedias on välja toodud, et rahvastik kasvab, on see toimunud selgelt sisserändajate arvelt. Seda ilmestavad ka murettekitavad numbrid – möödunud aastal sündis 13 130 last, mida on peaaegu tuhande võrra vähem kui aasta varem. Viimati sündis ühe aasta jooksul nii vähe lapsi 2003. aastal.
On selge, et just siinkohal peame nägema riigi perepoliitika olulist rolli sündimuse suurendamiseks ning lapse kasvamist toetava keskkonna loomisel. Eesti riigi, kultuuri ja keele seisukohast on väga oluline, et Eesti riik kasvaks just sündide arvelt, et tagada meie riigi jätkusuutlikkus.
Indekseerime toimetulekutoetused
Ühiskonnas määrab sündide üldise võimaliku saavutatava taseme soovitud laste arv, kuid tegelikkuses erinevad soovitud ja tegelikult sündinud laste arv omavahel oluliselt. Ka pereloomeea lõppu jõudnud naiste keskmine laste arv on viimastel aastatel olnud vahemikus 1,82–1,86 ehk sündimuse taastetasemest (2,1 last naise kohta) tunduvalt madalam.
Kuigi laste sündimisel lähtutakse eelkõige isiklikest võimalustest, on riigipoolne panus ja tugi laste kasvatamisel väga vajalik. Üks oluline muudatus, millest riik peaks perepoliitika kujundamisel lähtuma, võiks olla toimetulekutoetuste indekseerimine. Tulevikku silmas pidades võiksime jõuda selleni, kus lastetoetused indekseeritakse iga-aastaselt nagu ka tänased pensionid. See tagaks võimaluse, et lastetoetused saaksid iga-aastaselt kasvada, mis omakorda aitaks vähendada riski, et lapsed ei langeks suhtelisse vaesusesse.
Vaesusrisk on suurem leibkondades, kus ülalpeetavate, sh laste arv on suurem kui tööl käijate arv. Kõige sügavamas vaesuses on ühe vanemaga pered ning enamasti kasvab ühe vanemaga peredes üks või kaks last. Täna makstakse lapsetoetust esimesele ja teisele lapsele 60 eurot kuus ning alates kolmandast lapsest igale lapsele 100 eurot kuus. Kui aga vaadata Eesti riigi perepoliitikat lastetoetuste maksmisel, siis näeme selgelt, kuidas ajalooliselt on peredes, kus kasvab üks kuni kaks last, lastetoetused olnud väiksemad kui suuremates peredes.
Selline käsitlus on paraku tekitanud pahatahtlikku vastandumist ühiskonnas. Väiksema laste arvuga pered tunnevad, et nende perede lapsed ei ole riigile nii tähtsad kui paljulapseliste perede lapsed. Teisalt on paljulapselised pered välja toonud, kuidas ühiskonnas ei vaadata nende peale just mitte kõige meeldivama pilguga. Selline vastandlik tunne peab aga lõppema. On väga oluline liikuda ühiskonnas selles suunas, kus kõik lapsed ja perekonnad tunnevad, et nad on võrdselt väärtustatud, olenemata sellest, kas peres kasvab üks, kolm või kuus last.
Tulevikku vaatav perepoliitika
Lastetoetused peavad olema ühetaolised ja seejuures ka ühesuurused – ehk tänastes tingimustes peaksime liikuma selles suunas, kus ka esimese ja teise lapse toetus peaks olema vähemalt 100 eurot lapse kohta kuus, nagu on see praegu alates kolmandast lapsest. Esimese ja teise lapse lapsetoetuse suurendamine vähendab kõige enam just ühe vanemaga perede vaesust ning suunab ressursi lastega peredele, kes vajavad lapse ülalpidamiskulude katmiseks kõige enam täiendavat abi.
Mõistan, et riiklikust seisukohast on oluline, et kolmanda ja enama lapsega peresid oleks meie ühiskonnas rohkem, kuna see tagab riigi jätkusuutlikkusse. Riiklikke prioriteete silmas pidades on õige, kui kolmandatele ja enamatega lastega peredele makstakse lisaks lapsetoetustele täiendavalt ka peretoetusi. See, et alates kolmandast lapsest makstakse täiendavat peretoetust, on kahtlemata suurendanud kolme ja enama lapseliste perede hulka Eesti riigis. Selliseid meetmeid võiks riiklikult edasi arendada, näiteks toetades ka pereautode soetamisega.
Riigi kohus on tagada, et meil oleks tulevikku vaatav perepoliitika, kus iga laps on võrdselt väärtustatud, olenemata perekonna suurusest. Lapsed on meie kõigi ühine tulevik, kelleta kaotaksid mõtte kõik arengu- ja tulevikuplaanid.
Siret Kotka,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (Keskerakond)
