Riisipaberil maastikud ja portreed ootavad avastamist

Jaanuarikuus avas kunstnik Anne Pajula tuši ja akvarellidega riisipaberile loodud tööde näituse Rakveres Bonzai söögikohas. Jaapani hõngu on tunda nii teostes seinal kui roogades laual – kuidas täpsemalt, on iga külastaja enda kogeda.

Katrin Uuspõld

„Paljude jaoks, kes mind teavad, tulid need pildid üllatusena,“ ütles kunstik Anne Pajula, kes ei ole oma riisipaberil töid varem avalikkusele näidanud, kuigi on teinud neid juba üle kümne aasta.

„Käisime siin sügisel söömas ja kuna toit on jaapanipärane, siis lipsas mul suust, et minu riisipaberil tööd sobiksid siia. Bonzo võttis sõnasabast kinni ja nüüd nad siin on,” rääkis Anne Pajula.

Esimene kohtumine riisipaberi ja iidse tehnikaga oli kunstnikul sumo maailmameistrivõistluste ajal, mis 2008. aasta sügisel Rakveres peeti. Ettevõtmise raames oli mitmeid kultuuriüritusi, muuhulgas kalligraafiatöötuba, kus jaapani meister tutvustas riisipaberit, pintsleid, tehnikat, hieroglüüfide maalimist.

„Hieroglüüf on piltkiri ja seda õpitakse jäljendamise kaudu: näidishieroglüüf tuleb panna vasakule, keskel on valge paber, paremal töövahendid. Keskendusid, vaatasid ja püüdsid teha täpselt järgi. Niikaua püüdsid, kui tuli välja. See võtab umbes 10 aastat aega ja siis võid teha juba nii, et vasakpoolne külg oli tühi. See on teooria,“ tutvustas Anne Pajula.

Igatahes tekkis selles töötoas hieroglüüfide ja jaapani pintslitehnikate vastu nii suur huvi, et kunstnik hankis virna raamatuid ja asus harjutama.

Pealinna kunstitarvete kauplusest saab soetada riisipaberit. Sellest tuleb lõigata sobiv tükk, panna vildi peale – paber märgub pintslitõmmete all – ja asuda tööle. Õhuke riisipaber käitub teistmoodi, sellel on vajalik ka järeltöötlus.

„Klassikaline viis on nii, et on kuivtušš, selline tušibrikett ja tušikivi, mille peal hõõrud endale tuši valmis: lisad vett ja hõõrud kivil. See on keskendumise osa, mõtled tušši valmistades oma peas, mida tegema hakkad. Ja siis teed,“ rääkis Pajula, täpsustades, et tänapäeval on valdavalt kasutusel siiski juba valmis vedeltušid.

Et pintslit haarata, peab Pajula sõnul olema mingi tunne, mõte, mis vajab väljendamist. „Sul peab olema midagi öelda. Mõte ei ole sõnastatud, aga tunne on olemas ja siis see vormub,” kirjeldas Anne Pajula.

Kui akvarelli puhul värvid sulavad kokku, siis tušiga riisipaberile joonistades on iga pintslitõmme näha. „Sa ei peida midagi, mida paberile paned, see sinna jääb. Ja see ongi see võlu! Iga kord ei tule välja, siis teed uuesti. Mõnda tööd on mul mitu varianti,“ rääkis kunstnik. „See on teistmoodi keskendumine kui teiste tehnikatega. Meditatiivne.“ 

Riisipaberile joonistamiseks on kunstnikul oma perioodid. „Teen palju akvarelli, aga siis ühel hetkel vaatan, et peaks midagi muud proovima. Siis teen kriidimaale, kus on vähem värvi kui akvarellis. Kuni tunnen, et tahan midagi veel „lahjemat” teha –  siis teen riisipaberile. Vahelduse mõttes, see tasakaalustab!“ rääkis Pajula.

Riispaberile maalimise periood kestab maksimaalselt nädal, miinimaalselt kolm päeva ja tulemuseks on ports töid. „Siis momendiks see ammendab. Vahe võib olla mitu kuud, aasta, isegi mitu,“ ütles kunstnik.

Näitusele jõudnud tööd on nii kunstniku kodust seinalt kui mapivahelt ning need on valminud kümne aasta jooksul – värvilisemad on vanemad, must-valged on hilisemad tööd. Neid saab vaadata Bonzais kuni kevadeni.

Kunstiõpetaja muutuvas maailmas

Anne Pajula on pea 30 aastat huvikoolis õpetanud lastele maalimist. Algul Kaurikoolis, nüüd Athena maja huvikoolis. Selle aja jooksul on ta märganud, et lapsed tahavad väga kunstiga tegeleda, aga väljendusviisid on muutunud. „Kui varem oli nii, eriti väiksematel, et pilt, mida ta tegi, oli lugu, seal oli tegevus, siis mida aeg edasi, seda rohkem on pildil lihtsalt üks asi,“ kirjeldas Anne Pajula. „Laps joonistas arvuti, sest see oli tema meelest äge asi. Nüüd jäljendatakse palju seda, mida telefonis nähakse. Eks see harjutab kätt küll ja kes tahab õppida, see õpib. Kui tekib küsimus, saad vastuse, kui küsimusi ei ole, siis  muudkui tee.“

Kunstiõpetajana ta näeb, kuidas lapsed joonistavad enda seest tundeid välja ja see kajastub nii teemades kui värvikäsitluses. „Tuleb väike laps koolist huvikoolitundi ja maalib lille. Musta lille. Küsin, mis juhtus, ta ütleb, et sai koolis kahe,“ toob ta näiteks ja lisab, et on näha kui suure surve all  on lapsed eriti praegusel koroonaajal.

Kunstiga tegelemine annab võimaluse pingeid endast välja saada.

„Aega enda jaoks võiks igaühel olla. Näiteks kunsti tehes. Tehes seda, mis meeldib. Siis on tuju parem, märkad teisi,“ soovitab Anne Pajula nii lastele kui täiskasvanutele.