Roman Kusma: Liivakell, liivakell, oled väike lõbus sell

Üks tuttav kirjutas Facebookis, et iga nelja aasta tagant, enne valimisi, läheb lahti suureks lubaduste andmiseks ja et miks veksleid lühema aja tagant ei jagata.

Selle kohta võib öelda: ilmselt sellepärast, et valimiste ajal lubatakse nii palju kokku, et on tegemist kõik need lubadused järgneva nelja aasta jooksul ära täita.

Kuid valimised ei ole ainult lubaduste jagamise, vaid ka visioonide ja ideede esitlemise aeg. Oma häälega annab iga inimene teada ka seda, mis suunas ta linna arenemas näha soovib. Kahjuks on paljud lubadused, mida poliitikud enne valimisi jagavad, üldsõnalised ja laialivalguvad.

Olen omapoolseid linnaruumi arendamise visioone ja ideid alates 2005. aasta valimistest tutvustanud. Toona sai esitletud ideed Aqva spaast. Eelmistel valimistel seisin selle eest, et keskväljakule kultuurikeskus ehitada ja liivakell püstitada. Kusjuures olin seda meelt, et Pauluse kirikusse oleks tulnud rajada Pärdi kontserdimaja ning võimalusel ka muusikakool sinna üle viia, aga kõik muu kultuuriga seonduv, kaasaarvatud tantsimine, oleks võinud kesklinna kolida. Tookord läks natuke teisiti.

Täna me teame, et Pärdi kontserdimaja sai riigipoolse rahastuse, mis on Rakvere jaoks ülimalt positiivne uudis, aga meie keskväljaku olukord aina halveneb.

Pealtnäha võib tunduda, et pole sel platsil häda midagi, kuid kes viimasel ajal maakonnakeskuse peaväljakule jala tõstnud, on ilmselt tähele pannud, kuidas meie linna esindusplats sammaldub nagu mõni hüljatud linnaosa, purskkaev on prahti täis ning mõjub pigem sogase, rohelise ja läbipaistmatu veega konnatiigina. Kollased valgete jalgade peal hiidkuplid on määrdunud ja räämas. Järjest rohkem kuulen ütlust, et meie Keskväljak on ajale jalgu jäänud ja vajab täielikku uuenduskuuri, et väärida linna esindusplatsi nime.

Kui arvestada, et mõne aasta pärast tervitab meid Tsentrumi asemel täiesti uus ja kaasaegne ostukeskus koos kõrghoonega, siis on viimane aeg ka Keskväljakule, mis tänaseks selgelt oma aja ära elanud on, täiesti uus välimus anda.

Kuidas uuenenud peaväljak välja nägema hakkab, peab selguma rahvusvahelise ideekonkursi tulemusel, kuid liivakella idee paneb mu südame jätkuvalt kiiremini tuksuma.

Kujutage ette sileda kattega peaväljakut, kus naised ei peagi muretsema, et nad kontsad kivide vahel ära murravad. Avara platsi keskel ilutseb maailma suurim liivakell, kõrgusega vähemalt 9 meetrit. Kell pööraks ennast iga kolme või kuue tunni tagant ringi. Võib muidugi ka iga tunni järel kella pöörama panna, kuid leian, et nii tihe pöörlemine devalveeriks tõmbenumbrit, kui kell ennast tagurpidi pöörab.

Pöörde ajal annaks suursugusele vaatemängule efekti taevasse suunatud laservalgusshow, et pimedal ajal ka kümnete kilomeetrite taha näha oleks, et planeedi suurima liivakella etendus Rakveres on alanud. Kõike seda peaks saatma, ei kelleltki teiselt kui maestro Arvo Pärdilt tellitud ainulaadne, ajatust sümboliseeriv, liivakella pooluste vahetuse muusikaline teos. Sellist, meie päikesesüsteemi suurimat pöörlevat liivakella, tahaksid näha nii Eestit külastavad välisturistid, kui ka suur enamus eestimaalastest.

Pisa linna külastab viltuse torni pärast 6 miljonit inimest aastas ja see torn isegi ei pööra ennast.

Kuna Keskväljaku kõrguste vahe Berliini Trahteri juurest võrrelduna valgusfooridega on 1,3 meetrit, siis võiks väljaku Tsentrumi poolsesse külge tekitada astmed, kus peal niisama istuda või kella liikumist nautida saaks.

Väljakule peaks jääma ka juba seal olev skulptuur – poiss jalgrattaga. Pronkskuju juurde tuleks paigaldada digitaalne mitmekeelne tahvel, kust saaks teada, kellele see taies pühendatud ja kuidas ta Rakverega seotud on. Sellest samast tahvlist peaks soovi korral olema võimalik kuulata maailmakuulsa helilooja loomingut.

Mullavalli asemele ja selle taha on detailplaneeringuga ette nähtud hoone, mille järele keskväljak ammu hüüab. Tulevane ehitis annab Keskväljakule selged piirid.

Kuidas see maja välja nägema hakkab, peab samuti selgitama rahvusvaheline ideekonkurss. Mis selles hoones olla võiks, on aga suures osas meie öelda. Minu hinnangul võiks hoone esimesel korrusel, näoga väljaku suunas, olla kõrge klaasist fassaadiga kunstigalerii, mis mõjuks keskväljaku orgaanilise jätkuna ja kus kunst oleks osa väljakust.

Galerii võiks pimedal ajal valgustatud olla, nii et väljastki, kas või keskööl, näitust nautida saaks. See annaks platsile elu ka öisel ajal. Kaasaegne raamatukogu sobiks uude kesklinna plazasse samuti nagu valatult.

Ja kuhu siis autod pargitakse?

Maa alla muidugi. Kes siis südalinna niigi tillukest lapikest parkimise peale raiskab. Kogu keskväljak koos mullavalli ja selle taguse parklaga tuleb selle tarbeks tühjaks kaevata ja rajada sinna maa-alune parkla nii, et parkimise probleem kesklinnas pikaks ajaks ära ununeks. Rakvere on viimaste aastatega kiiresti arenenud, sest me oleme mõtelnud suurelt ja tegutsenud julgelt.

Ka Keskväljaku tuleviku otsustamise juures ei saa teha poolikuid ja ambitsioonituid lahendusi, vaid tuleb teha väga julgeid ja kaugele vaatavaid otsuseid.

See on lühidalt öeldes minu nägemus, kuidas Rakvere Keskväljak elama panna ja kuidas praegust Rakveret väisavate turistide arvu viie- või kümnekordistada, tänu millele tekiks juurde töökohti ja linna eelarve kasvaks.

Kui tekivad uued töökohad, siis pidurdub ka elanikkonna väljaränne. Kui linna eelarve suureneb, saab rohkem kulutada teede ehitusele, kultuuri, huvihariduse ja spordi toetustele.

Et raha teenida, tuleb kõigepealt investeerida, siis on hiljem, mida jagada.

Paneme üheskoos linnasüdame elama ja teeme Rakvere maailmale nähtavaks!

Roman Kusma, 54 a. ettevõtja, Rakvere linnavolikogu liige