Roosast majast sai õuegalerii

Rakvere on saanud omamoodi õuegalerii. See asub Posti ja Jakobsoni tänava nurgal. Seitse Lääne-Viru kunstnikku maalisid ajahambast puretud roosa maja akendele Eesti taasiseseisvumispäevale ja Rakvere 720. sünnipäevale pühendatud tööd – nende kaudu saab nüüd aknast kas sisse või välja vaadata.

Katrin Uuspõld

Rakvere linnakunstik Marju Püümets oli juba mõnda aega mõlgutanud mõtet, et mis oleks, kui see roosa maja saaks kunsti abil uue välimuse. „Projekti idee oli tuua kunsti välja nendeni, kes näitusteni ei jõua. See on väga käidaval tänaval ja usun, et need tööd saavad palju tähelepanu nii kohalikelt elanikelt kui turistidelt,“ rääkis Marju Püümets näituse avamisel.

Evelin Poolametsa maali tarvis oli päevalillede taustal modelliks viiulit mängiv tütar Meril. „Tegime maali, et muuta seda kohta ilusamaks – käime paar korda nädalas muusikakoolis, Meril mängib viiulit ja Helis mängib klaverit. Kes oskab noodikirja lugeda, saab lugeda Eesti hümni esimese lause: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“,“ tutvustas Evelin Poolamets oma tööd.

Karola Ainsari Assamalla vaated sulanduvad väga loomulikult maja roosakasse tausta. „Päris mitu aastat tagasi, kui mul oli veidi mässumeelsem periood, siis iga kord, kui ma siit mööda jalutasin, mõtlesin, et teen salaja seitse maali ja löön nad öösel naeltega maja külge. See mõte ei läinud ära ja ootasin hetke. Ja see hetk tuli!“ rääkis Karola Ainsar.

Sel suvel on kunstnik veetnud palju aega kodus Assamallas ning maali jaoks sobilikud mõtted olidki need hetked, mis talle koduses looduses kõnekad tundusid.

Laila Talunik haaras seitsme aasta järel taas pintsli ja maalis nõukogude lippudest kardinad, mille vahelt piilub inimene. Kodus abikaasaga taasiseseisvumispäevaks pühendatud maali mõtet arutades sai esimese idee just temalt, mida edasi arendas. „Mina olin 12 ja väiksem kogu seda aega meenutades. Kui kuulata vanemat generatsiooni ja elu, mida nemad mäletavad, siis ongi need kardinad, mis oli vaja murda ja mille vahelt välja tulla. Silmad on kui hinge peegel, see, mida kunagi ei unusta. See on minu mõte. Taasiseseisvumispäeval ja praegusel ajal võiks see väga hästi sobida,“ avas Laila Talunik oma tööd.

Teet Suure aknast paistab kellegi kodu, kus on palju kasse ja väike vihje „Naksitrallide“ raamatule. „Et tegu on Rakverega, on lipp ja veel selgeid vihjeid: pildid seinal on Carl Sarapi fotod 30ndate Rakvere vaadetega ning näha on ka linnapea paraadfoto,“ juhtis ta tähelepanu.

Brita Kraav rääkis, et on sel suvel väga inspireeritud maalähedastest vaadetest. „Ja mis saaks olla veel maalähedasem kui üks kena rott. Ja kui enamik on vaadanud aknast väljapoole, siis mina vaatasin sissepoole,“ rääkis kunstik ja lisas, et iseseisvuspäeva puhul on täpilised vanad mustrid ja toidud pildile kantud.

Mari Riina Mölder kunstnikunimega Leekpea on pildile maalinud kaapkübarad ja päevakübarad. Inspiratsioon tuli oma ateljee aknal meeste tantsupeo proove vaadates – tantsijaid, kes oma osa ära tegid, puhkasid murul, kaapkübarad kõrval. Lillevaasis särasid samal ajal päevakübarad. „Mõlemad kübarad tugevdavad kaudselt tervist – üks läbi tantsu, teine läbi raviomaduste,“ on Leekpea mõte.

Toomas Eraparti töö nimeks on „Vabaduse varjud“, millest tähelepanelik vaataja leiab samapalju musti triipe-puurivarbaid kui taasiseseisvunud Eestil aastaid.

Posti tänava poole jääva otsaseina metallustele kantud töö autor on Caspar Sild, kelle jaoks on asukoht sentimentaalse väärtusega: ta elas ja kasvas üles naabruses, kohas, kus on praegu Pihlaka kondiiter. „Mäletan roosa maja kohta, et otsapeal oli kirjas „Email“. Mõtlesin alati, mis selles hoones küll peitub. Siiamaani on see mõistatuseks jäänud. Minu tööd jäävad seal otsas ehk sama müstiliseks kui hoone sisu,“ märkis Caspar Sild.

Tööd akendel kaetakse lakiga ja linnakunstniku sõnul peaksid need teoreetiliselt vastu pidama viis aastat. „Aga võibolla me aasta pärast leiame, et teeme uue näituse. See oleneb hästi palju sellest, kuidas inimesed vastu võtavad ja kas on uusi tegijaid,“ ütles linnakunstnik Marju Püümets.

Majal on katmata veel kaks otsaakent, mis jäävad Parkali tänava poole. „Need jäävad natuke nurga taha ja ei tahtnud kunstnikele pakkuda. Eks me vaatame linnaarhitektiga, võibolla teeme sinna ise!“ ütles Marju Püümets.

Mis puutub aga roosa maja ajaloosse, siis kunagi oli seal Lukmanni betoonitööstus ja hiljem emailitöökoda.