Ruhnu beebist sai superstaar
Ruhnu reisides võib külastada muuseumi ja kaht kauplust ning imetleda kaht kirikut.
Vaatamisväärsuste kõrval ei pälvi aga suurimat tähelepanu enam mitte karu, kes Lätist jääpangal saarele purjetas, vaid „superstaar” Õnne Liis.
Ülle Kask
Ruhnu saarel pole kümme aastat mitte ühtegi last sündinud. Tänavu 26. juulil nägi aga ilmavalgust saarepiiga, kellele pandi imearmas nimi Õnne Liis. Lapsukesega küla vahel jalutanud noor ema Kadri Tukk rääkis, et tütar sündis ikkagi Kuressaares, mitte Ruhnus, sest saarel haiglat pole. „Aga et titt juba sündides superstaariks saab, oli kõigile üllatus,” naljatas Kadri.
Ruhnu muuseumi juhataja Andre Nõu sõnul oli veidi ootamatu, et lapse sünd nii palju tähelepanu pälvis. „Ehk toob see nüüd saarele rohkem õnne ja ka turiste juurde,” muheles noor isa.
Nõu rääkis, et suvel käib Ruhnus palju turiste, aga saar vajaks hädasti suuremat rahasüsti. Korsi talu, rookatusega ja küüruga pikihoone, restaureeriti väljastpoolt, aga seest pole maja veel korda teha jõutud. Hoone tagaosas vedelevad ka kunagi saarele kukkunud lennukirusud. „Tahame need koos teiste museaalidega siia näitusele panna,” kõneles mees, „ja nüüdsest juba kitsaksjäänud Ruhnu muuseumi Korsi tallu kolida.”
Kaks kirikut keset küla
Ruhnut, rootsi keeles Runöt mainiti esmakordselt 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas. Selles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena Rootsi õiguse järgi. Keskajal tegelesid Ruhnu mehed hülgeküttimise ja kalapüügiga, naised toimetasid põllul ja kodus.
Andre Nõu näitas üht huvitavat roostetanud anumat, mis piimaga täideti ja tööd tehes nii kaua seljas loksus, kuni piim võiks muutus. Iluprotseduuride jaoks kasutasid naised vanasti puust kaarjat lauatükki, mille peale juustest täisid kammiti ja satikaid tapeti.
Ruhnu kirikud, üks puust ja teine kivist, on haruldased ja ainulaadsed vaatamisväärtused. Püha Magdaleena kirik, Eesti vanim puithoone, ehitati 1643. aastal. Giid rääkis, et majasikk ega toonesepp seda puitu ei söö. „Tänu Jumalale, et tolleaegne hülgerasv ja tõrv putukatõrjevahendit sisaldas.”
Uus kivikirik, mis pühitseti 1912. aastal, asetseb vanast pühakojast kahe meetri kaugusel. Kahjuks toimetavad putukad seal ja puupingid on läbi uuristatud. Muuseumi juhataja sõnul ei mahtunud saarerahvas enam vanasse kirkusse ära, seepärast hakatigi uut ehitama.
Ruhnus pole karu, metssigu ega oravaid
„Kuna Ruhnus metssigu pole, ei karda me ka seakatku,” kõneles Andre Nõu. „Meil pole ka oravaid, küll aga elavad metsas kitsed ja rebased. Aga karu läks Lätti tagasi.”
Ruhnu karu, kes pea kümme aastat tagasi väidetavalt Lätist jääpangal saarele ujus ja seal elanike hulgas palju hirmu külvas, annab kõneainet tänaseni. Vallamaja ees meenutab kunagist suursündmust uhke puust karuskulptuur.
- aastal, mil metsaotti esmakordselt nähti, korraldas tollane keskkonnaminister Villu Reiljan ägeda karujahi. Koer koos koerajuhiga toodi koguni Soomest kohale ja inimestel keelati metsaminek. Karu aga kätte ei saadud.
Aasta hiljem nähti elukat Kuramaal, kuigi tolle ajani polnud ka seal karud mitte kunagi elanud. Seejärel kuulutas Keskkonnaministeeriumi kõrge ametnik karujahi Ruhnul lõppenuks põhjendusega, et tõenäoliselt on loom Lätti tagasi ujunud.
Läti maiustustetootja Laima kinkis ruhnlastele 45 sentimeetri kõrguse ja 36 kilo kaaluva šokolaadist karu, mis lennukiga saarele toimetati. Lätlased nimelt ei talu ruhnlaste anekdootlikke nalju, kui neilt küsitakse, milline on Läti kõige suurem saar. Teatavasti pole Lätis mitte ühtegi saart ja Ruhnu on Lätile lähemal kui Eestile.
Aga keelumärk „Ettevaatust, karu!” „ehmatab” tänaseni Ruhnu metsades matkavaid turiste.
Ruhnu kaubanduse tihe konkurents
Kui Ruhnu majutusasutused suvekuudel klientide vähesuse üle ei kurda, siis kaubanduses käib kibe rebimine kahe poe vahel.
Tänavusuviseks meediakangelaseks tõusis ka Ruhnu kaupmees Vitali Gerne, kellele vallavanem Jaan Urvet politsei kutsus ja mehe Kuressaarde kainestusmajja saatis.
Vitali reklaamib juba sadamas laeval vastas käies häälekalt oma poodi. Mõni reisisell lähebki õnge ja maandub Vitali poe taga Coca-Cola vihmavarju all.
Saarerahvas on kahte lehte löönud. Ühed ostlevad Vitali Gerne Lindas, teised Liise talu poes. Seal on kaubavalik suurem ja kõrvalasuvas toidutares valmistatakse turismigruppidele lõunasööki. Vitali kiituseks peab mainima, et Liise poes müüakse küll postkaarte ja suveniirikesi, aga küsimuse peale, kas neil ka marke on, et mõnele sõbrale saarelt tervituskaart läkitada, soovitas müüja Luise-Maria Linda poodi minna. „Vitalil peaks neid olema, ” ütles ta.
Kui mandril on tänavu suvel sadanud vihma nii öösel kui päeval, siis Ruhnu õnnistas reisiseltskonda perseiidisajuga, mis augustiöises tähistaevas sähvis. Ikkagi meretagune asi.
Augusti keskpaigas reisis kamp keskealisi Rakvere Gümnaasiumi vilistlasi Ruhnu klassikokkutulekut pidama. Turistidele tutvustas saart kohaliku muuseumi juhataja Andre Nõu (jalgrattaga). Foto: Ülle Kask
Ruhnu kirikud, üks puust ja teine kivist, on haruldased ja ainulaadsed vaatamisväärtused. Foto: Ülle Kask
