Ruslan Trochynskyi: kui oled laval, pead andma hea sõnumi

Rakveres peetud perepäeval Ukraina sõjapõgenike heaks esines ka eesti-ukraina folkmuusikat mängiv bänd Svjata Vatra, kelle solist on ukrainlane Ruslan Trochynskyi. Ruslan, Te olete praegu ilmselt kõige tuntum ukrainlane Eestis. Kas viimasel aja tunnete, et Teie vastutus ukrainlasena on kasvanud?

Vastutus on suur. Kui tahad olla hea inimene –  sa ei taha olla kunagi paha – häid asju on alati raskem teha. On vaja leida jõud. Eriti kui oled laval. Kui sulle on antud võimalus olla suurel laval ja sind vaatavad pajud noored ja lapsed, pead andma neile hea sõnumi. Andma edasi seda, mida õpetasid sulle vanemad – vanemad õpetavad alati headust, väärtusi, mis on elus olulised. Keegi leiab selle kirikus, keegi looduses, aga see kõik on olemas, on vaja lihtsalt osata lugeda.

Oma kontserdil ütlesite mõtte, et maailm ei ole enam endine. Kas ka laulud, mida laulate, kõlavad nüüd teisiti?

Iga laul. Poisid ütlesid ka, et see on uskumatu, iga meie laul kõlab praegu teistmoodi. Laulame vanu laule, aga need tunduvad nagu oleksid tänapäevast.

Inimesed pole veel piisavalt väljendanud headust, aga meil on ainult üks maakera. Oleme kõik erinevad, ja see on ilus, aga me peame austama üksteist ja mitte hävitama seda maad.

Kui sõda Ukrainas algas, siis paljud ärkasid üles, lugesid esimese asjana teateid Ukraina kohta. Ühel hetkel aga enam ei jaksanud lugeda uudiseid ja vaadata kohutavaid pilte.

Jah, see on raske. Aga kujutage ette kui raske on inimestel Ukrainas elada nõnda 8 aastat ja 44 päeva, kui peaaegu iga päev said kaitsjad surma, ema kaotas oma poja, naine oma kallima. 2014 tegime suuri aktsioone, Ukraina oli pildil, aga pärast vajus kõik ära, inimene harjub sõjaga. Seda on kohutav öelda. Aga me ei tohi harjuda. Me ei tohi harjuda sellega, mis on meie kõrval halba. Me peame selle peatama. Kõik sõltub meist.

Kuidas Te ise jaksate? Kuidas Ukrainas olevate sugulastega suhtlete?

Paratamatult vaatad Messengerist, kas roheline tuluke põleb, kas ta on postitanud midagi. Iga päev ei taha tülitada küsimusega: kuidas läheb? Panen lihtsalt küsimärgi ja kui vastus on plussmärk, siis tähendab see head. Sellest piisab. Kõik on korras. Kui on miinusmärk, siis küsid edasi, kuidas aidata.

Kui palju olete saanud suhelda nende ukrainlastega, kes on Eestisse sõjapakku jõudnud?

Tallinnas suhtlen saabujatega tihti. Rakveresse jõudnud sõjapõgenikega suhtlesin täna esimest korda, loodan, et neid päevi tuleb veel. Paljud kirjutavad mulle ka interneti kaudu, küsivad abi ja nõu, juhatan neid, aga mõnikord on eestlased juba ette jõudnud!

Katrin Uuspõld