(Saabastega) kass võidab kõigi südame

Kinodesse jõudnud uus animafilm „Saabastega kass: viimane soov“ on just täpselt minu masti film, ehk siis seesugune hoogne lugu, mida ma olen nõus vaatama tõrkumata. Kui laps kodus mõnikord filmiõhtut pidada soovib on minu esimene küsimus on alati see, kas ja kui palju seal muusikat kuuleb? Sest kui viimast on vähe, siis mul hakkab igav. Kui on lastefilm, siis olgu ka palju muusikat!

Saabastega kassi film algabki kohe kärtsu ja mürtsu ning laulunumbriga – kitarrid tärisevad, trummid põrisevad, kuningas saab kurjaks ja hiiglane saab alistatud ning saabastega kass leiab juba mõne alguseminuti jooksul oma õnnetu lõpu pähe kukkunud tornikella all. Siit ei minda aga mitte tagasi algusesse, kust aegamööda selgub, kuidas küll nii jubeda õnnetuseni jõuti. Ei, siin tuleb mängu hoopis vanarahva ütlus, et kassil on üheksa elu. Ja vaat seal tornikella all laiakslitsutuna saigi meie peategelasel läbi kaheksas elu.

Seega algab kassil filmi alguses viimane, üheksas elu ja tal soovitatakse nüüd n-ö pensionile minna – kui talle elu armas on, siis enam ei saa olla nii tormakas ja mõtlematu kui seni. Kassile see muidugi ei meeldi ja siit läheb lahti terve hulk naljakaid, ohtlikke aga kindlasti ka sõbralikke ja südamlikke seiklusi.

Saabastega kass haagib endale sappa semud Kitty Siidikäpa ja väikese peni Perrito ning koos hakatakse püüdlema selle poole, et peategelane saaks tagasi oma raisatud elu. Filmi süžee on kindlasti omal moel filosoofiline ja pakub mõtlemisainet nii noorele kui vanale. Kui järele mõelda, siis see pole liiga lihtsakoeline, aga samal ajal on tegemist siiski tempoka seiklusfilmiga. Autoreil on õnnestunud kokku panna mõnus kompott, mis ei muutu liiga läägeks, milles on parasjagu vürtsi ja meeldivat maitseplahvatust.

Ingliskeelses versioonis on kassile hääle andnud Antonio Banderas, eestikeelne Mait Malmsten ei jää talle sugugi alla. Üldiselt juhtub seda meiekandis harva, et korralikule suuranimatsioonile oleks kehv dublaaž tehtud, nii et selgi korral on kõik väga hästi ja võib julgelt filmi vaadata eestikeelsena. Filmis on latiinomaailma särtsu ja see ei ole tõlkes kaduma läinud. Vaatajale tuleb kasuks, kui ta on mõnevõrra tuttav muinasjutumaailmaga, sest siin on palju viiteid erinevatele muinasjuttudele. Tegelasi vilksatab ekraanilt läbi kokku kirju seltskond – teate küll, nagu kunagi Shreki multifilmideski. Siin on kolm karu, suur kuri hunt, Kuldkihar jpt.

Kui olete varem näinud Saabastega kassi esimest osa, mis tuli välja 2011. aastal, siis võrdluseks ütlen, et uus film on tubli sammu võrra parem – sisukam, hoogsam, naljakam. Esimene osa paneb mind pigem õlgu kehitama, kõlbab kah, kui paremat pole. Aga see uus Saabastega kassi linalugu on juba rohkem Shreki tasemel, mida oled nõus vähemalt korra aastas vaatama ilma tõrkumata. Shreki multikaid olen oma kümme korda näinud ja iga kord on jälle lõbus.

Visuaalselt on „Saabastega kass: viimane soov“ päris toredasti lahendatud, see on ühtaegu väga maaliline ja samas koomiksilaadselt lastepärane. Siin paistab silma oma kindel käekiri, mis ei ole nagu kuskilt konveierilt tulnud, vaid pildikeelel on oma iseloom ja sitkus, mis pakub kindlasti naudingut ka neile, keda huvitab just animatsiooni visuaalne pool. Siin on, mida vaadata ja imetleda. Kohati võib isegi päris hirmus olla, aga arvan siiski, et film sobib vaatamiseks ka lasteaialastele. Kooliealistele muidugi paremini.

Kui teile meeldis kunagi Shrek ja vahepealsed aastad ilma Shrekita on tundunud kuidagi tühjad ning kõledad, siis minge nüüd proovige Saabastega kassi film omal nahal ära, sest see on Shrekile vääriline vastane küll. Troonilt just ei tõuka, aga pakub samaväärse elamuse.

Margit Adorf