Saaremäe: mina võtan punklaulupidu kui suvelavastust

Rakvere kolmanda punklaulupeo korraldaja Üllar Saaremäega alljärgnevat intervjuud tehes avastasin end ise endale vastu vaidlemas. See ongi vist punk, kui asjad ei ole loogilised ja seletatavad.

Aivar Ojaperv

Üllar, sa rikud juba kolmandat korda jämedalt reegleid: punk, see tähendab anarhiat, kõigega opositsioonis olemist, ja nüüd paned sa taas 1700 pealtnäha korralikku inimest organiseeritult laulma. Tunnista, siin on vastuolu.

Tunnistan. Sel teemal on olnud mitu arutelu nn ortodokssete ehk tõsiusklike punkaritega. Punkarid on ise selle teema sotsiaalmeedia kanalites üles tõstnud. Nemad nimetavad meie üritust stiilipeoks, vahvaks suveürituseks, kus sõna „punk“ märgib stiili, mitte maailmavaadet. Kuskilt kohast olen nendega nõus. Ega 1700 laulja seas pole tõesti punkareid, kogu seltskonnast on pungiga tõsisemalt kokku puutunud ehk kümnendik. Nii et paratamatult tuleb esitatud väitega nõustuda. Ma vabandan end välja asjaoluga, et olen erialalt näitleja ning lavastaja ja punklaulupidu tulebki võtta kui suvelavastust.

Aga samas on „ortodoksid“ kahel esimesel peol kohal olnud, pole nad midagi seda üritust maha salanud.

Suuremal-vähemalt määral ikka. Ka punkarite endi ringkonnas suhtutakse asja erinevalt. Mõned võtavad seda solvanguna, nad tunnevad, et olen neilt midagi kaaperdanud, teinud nende stiilist laiatarbekauba. Kusjuures ma mõistan nende solvumist. Ja siis on veel olemas risti vastupidine tiib, ürituse nime teisest poolest: paljud n-ö pühalikud kooriinimesed ei pea meie üritust mingil viisil laulupeoks, pigem võtavad nad seda kui püha ürituse mõnitamist. Ja mul on ka selle tiiva esindajatega olnud palju vestlusi. Ma olen nõus ka kooriinimestega – punklaulupidu ei saa võrrelda üldlaulupeoga. Aga kahe kultuuri kokkupanek annab väga omanäolise ürituse terves maailmas.

Nüüd avastan end ise endale vastu vaidlemast: kui asja filosoofiliselt võtta, siis see, mida sa korraldad, ongi üks paras punk: sa lähed ju kõigiga vastuollu.

Täitsa nõus. Ma võtan seda kui lavastust. Väga omanäolist. See on minu silmis vaid tähelepanu tõmbav suvesündmus ja mul on punkarile kohaselt suht ükskõik, mida üks või teine osapool mõtleb. Olla ühes või teises paadis on minul väga raske. Mõelgu või öeldagu mida tahes.

Mainisid, et tegemist on omanäolise üritusega terves maailmas. Kas oled kahe esimese peo järel saanud maailmast ka mingit vastukaja?

Tegelikult on punklaulupeod tekitanud tõesti päris vinget vastukaja. Sel korral tullakse meid näiteks Moskvast spetsiaalselt vaatama, rääkimata Soomest-Rootsist. Kas ka pungi n-ö kodumaalt Inglismaalt, seda ma ei tea, aga olen kohtunud Inglismaal esimese põlvkonna punkaritega ja nii mõnigi neist oli selliste pidude toimumisest teadlik.

Muide: kui Makarov korraldas oma Rock Summer 25, nägin seal Johnny Rottenit ja tema oli igatahes meie punklaulupeost kuulnud.

Peas tiksuma ei hakanud, et kutsuks Johnny peo ajaks Rakverre?

Kuidagi on nii läinud, et ei kutsunud. Ta on Eestis ju mitu korda käinud. Aga kui nad Sex Pistolsiga tuuril olid, siis mingil veidral kombel juhtus nii, et Eesti kontserdi pidi ära jätma, sest pileteid osteti väga vähe.

Sa oled punklaulupeo ideoloog ja korraldaja, aga kas näiteks ka kava kokkupanek on sinu teha?

Suurelt jaolt teen ise jah. Kahel esimesel korral praktiliselt ainuisikuliselt, kolmandal kaasasin väikese kollektiivi.

Oled vihjanud, et kolmas punklaulupidu võib jääda viimaseks, vähemalt sinu korraldamisel. Ma soovitan stiililiselt laieneda, kui juhe on kokku jooksnud: saaks ju korraldada näiteks ka heavy– või hipilaulupeo.

Eks kõik oleks võimalik. Mul isiklikult pole teisele stiilile üle minna pädevust ega soovi. Aga kui keegi tahab teha, siis jumala eest, andku minna, idee pole üldse halb.

See on õige, et ma ei tea, kas mul on väge, viitsimist või võimalust edasi teha. Kui keegi noor tahaks, siis hakaku aga korraldama. Ja kes seni veel punklaulupeol käinud pole, see tulgu kindlasti kohale – võib-olla rohkem enam ei näe.

Ma ei ole korraldamisest väsinud, aga võib-olla oleks punklaulupeole vaja järgmist vaatenurka. Senised peod on kõik minu nägu. Kui ma teaks, milline peaks olema uus vaatenurk, siis ma teeksin teist moodi, aga hetkel ma ei tea. Seepärast mõtlengi, et järgmise peo, kui see tuleb, peaks tegema mõni teine inimene.

Kui palju aega, energiat, vaimutööd punklaulupeo korraldamine võtab?

Ajalises mõõtmes otsustasin enam kui kaks aastat tagasi, et tulgu siis ka kolmas pidu. Kõigepealt tuli välja mõelda kontseptsioon – mida ma öelda tahan. Selle järgi sai hakata lugusid valima. Sisuliselt pole lugude valimine väga suur töö – mõne kuulasin üle, mõne enda jaoks tundmatu leidsin ka. Lõpuks tuleb kogu kava mõttes kokku panna ja mõelda, kuidas see toimib.

Edasi on minu poolt asi rahulik – lood lähevad arranzheerija kätte, siis hakkavad koorid lugusid õppima. Kõik see mind otseselt ei puuduta. Kui aeg kätte jõuab, siis tuleb sõlmida kokkulepped kõikvõimalike taustajõududega. Pluss veel see, et asja tuleb meedias kajastada, mida praegugi teen. Põhiline korraldamine toimub eelneval päeval ja peopäeva hommikul, mil kõik on olemas, kõik osalised kohal, aga nad tuleb kokku reaalselt toimima panna.

Küsin nüüd nagu ETV reporter enne suurt laulupidu: kas peo heaks kordaminekuks on kõik valmis?

Ma ei muretse millegi pärast. Nagu just rääkisin, kestab kogu minupoolne sebimine kaks päeva. Mida mul põdeda – kaks korda on õnnestunud, miks kolmas ei peaks? Võtan hetkel väga rahulikult.

Igal peol peab olema kulminatsioon. Pärl. Mis on kolmanda punklaulupeo pärliks?

Arvan, et päris mitu lugu kõlbab „pärliks“, kui sa asja niimoodi sõnastasid. Seni on suurimat intriigi pakkunud Pussy Rioti lugu „Blagoroditsa“. See on seesama laul, mida nad kirikus esitasid ja mille eest nad hiljem vangi pandi. Täpsustan: mitte loo eest ei pandud vangi, vaid kirikus esinemise eest. Ajakirjanduses on polemiseeritud, et mis plaaniga ma loo kavasse panin. Mingit muud plaani polnud, kuid see on väga hästi (koori)lauldav lugu, see kõlab väga ilusti.

Olen kõikjal rõhutanud, et Rakvere kolmas punklaulupidu pole poliitiline üritus. Seosed poliitikaga muidugi tekivad, aga see ei sõltu minust, kui üks või teine lugu poliitilise mõõtme võtab. See saab juhtuda ainult sellepärast, et autor on loo sellisena kirjutanud. Mina korraldajana poliitilist seisukoha ei edasta.

Mis veel?

Mis siin ikka – tulge kohale, kes pole näinud. Ja kes on, see tulgu uuesti. Rongkäik algab 22. augustil kell 18, kell 19 oleme Vallimäel ja siis võiks nagu pihta hakata. Sisse pääseb kogu kontserdi aja, kuigi näiteks teisel peol oli rahvast juba nii palju, et mahtumisega tekkis probleeme. Eelmüügist on sooduspilet saadaval 8 ja maksujõulise inimese oma 13 euroga, kohapeal on vist pisut kallim, kuigi ma peast ei mäletagi kui palju täpselt.

Üllar Saaremäe seljal allkirjastatakse mingi tähtis esimest punklaulupidu puudutav dokument. Ain Suurkaev (vasakul) ja Andres Jaadla kuuluvad ka kolmanda peo korraldustoimkonda. Foto: arhiiv