Sagadi parunist on saamas üle-eestiline kuulsus

Lääne-Virumaa kirjanik Ain Kütt on ajaloolisi krimiromaane kirjutanud juba kuus aastat. Tänavu linastub tema teoste ainetel Eesti kõigi aegade kalleim teleseriaal ja raamatuid, kus peategelaseks Sagadi karismaatiline mõisahärra Paul von Fock, laenutatakse raamatukogudest üha enam.

Kaire Kenk

Ain Kütt on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu, töötanud muuseumi juhina nii A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel kui Sagadi mõisas.

Ajalooliste krimiraamatute kirjutamine sai õigupoolest alguse praktilisest vajadusest. „Eestlastele on mõisatemaatika huvitav, aga tegelikust 19. sajandi mõisa igapäevasest elust-olust on keskmisel eestlasel vähe aimu. Eks minu raamatud ürita seda tühimikku ka täita. Minu esimene teos „Risti soldati mõistatus“ kasvas välja algselt oma Sagadi töötajatele mõeldud kirjatükist, mis juhuste kokkulangemisel paisus lõpuks romaani mõõtu ning oma esialgset eesmärki täita ei saanudki,“ rääkis Kütt.

„Kõik mu seni ilmunud raamatud on välja andnud Ekspress Meedia kirjastus Hea Lugu, mille toonane peatoimetaja Tiina Kaalep võttis minu esmast lugu välja andes paraja riski, sest viimane kodumaine mõisakrimka ilmus meil Eestis 1937 ja polnud aimu, kuidas võiks lugeja sellisesse temaatikasse suhtuda. Tiina väljamõeldis on ka sarja pealkiri – „Sagadi paruni mõrvalood“,“ lisas ta.

Sagadi sobis kirjaniku sõnul mõrvalugude toimumispaigaks hästi, sest oli omas ajas jõukas majapidamine. „Mõisa maadel elas Focki seikluste ajal umbes 1200 hinge ehk topeltrohkem kui ühes keskmises Eesti mõisas. Naabrite juures Palmses jäi hingede arv sel ajal alla 1000 ja seda va jõukustki oli seal napimalt kui Sagadis,“ märkis Kütt.

„Risti soldati mõistatusele“ on hiljem lisandunud „Kuldse medaljoni mõistatus“, „Musta paguni mõistatus“, „Kolme kaardi mõistatus“ ja värskeimana „Kadunud sõrmuse mõistatus“. Mõtteliste järgedena moodustavad need teosed ühtse sarja, kus 19. sajandi esimesel veerandil Eestimaal toimuvaid kuritegusid lahendavad Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Fock, Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck ning Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner.

„Eesti mõisad pole olnud mingi Midsomer, et iga nädal mitu tegelast oma elu otsa leiab. Vastupidi, raamatutes kujutatud aadlike omavahelisi mõrvadega lõppenud arveteklaarimisi tuli ikka ülimalt harva ette. Nii polegi mul muud võimalust, kui need ise välja mõelda,“ rääkis Ain Kütt.

Kuna krimilugude keskpaik on Sagadi, mõtles kirjanik, et vähemalt üks tegelane peaks olema päriselt Sagadis elanud ajalooline isik. „Olen mõisahärra Focki põhilised iseloomujooned alles jätnud, vaid veidikene värvi lisanud. Raamatus on ta ilmselt kraadi võrra värvikam ja aktiivsem kui reaalsuses. On küsitud, miks olen teda kohati ebameeldivana kujutanud. Ei tasu unustada, et aeg on edasi läinud ja mis meile võib tunduda ebameeldiv, see oli tol ajal normaalsus. Aga ta oligi päriselus konservatiivne ja endasse tõmbunud, uhke ja eneseteadev tüüp, kes tunnetas oma võimu ja rikkust. Ta oli ka Eestimaa maanõunik, mis oli kõrgeim ametikoht tollases Eesti aadlihierarhias, kuhu välja jõuda võis,“ tutvustas autor peategelast.

Teleseriaali esimestes osades, „Risti soldati mõistatuse“ loo toimumise aegu on Von Fock veidi alla 30. „Ekraanil teda kehastav Priit Pius on küll veidi vanem, kuid nii kui ta esimest korda võtete aegu grimmitoast välja tuli, pidid nii mõnedki Sagadi töötajad imestama, kui sarnane on Priit noore Von Fockiga! See oli tõeliselt positiivseks üllatuseks,“ muljetas Kütt.

„Von Focki abiline Gerhard Wagner paraku pole ajalooline kuju, vaid ma olen temasse koondanud kõik 1830ndate aastate mõisavalitsejate tüüpilised jooned. Eeskuju sain ikka krimiklassikast. Sherlock Holmesil oli ju abiline doktor Watson ja Hercule Poirot’l kapten Hastings. Nende omavaheliste dialoogidena said kõik mõrvalugude uurimise mõttekäigud paberile ja selliseid dialoogivormis krimilugusid on lugejatel ka palju lihtsam lugeda,“ jätkas kirjanik tegelaste tutvustamist.

„Minult on küsitud, miks uurija Focki abiline ei võinud olla eestlane. 19. sajandi algupoolel ei olnud see võimalik, eestlased ei saanud aadliühiskonda sulanduda,“ selgitas Kütt. Tema jaoks on ajastutruudus väga oluline. „Paraku pole ka Annikvere mõisapreili ajalooline isik, vaid on kokku „komponeeritud“ kolmest erinevast tol ajal elanud daamist. Mulle on heidetud ette, et Annikvere preili peaks olema suurema sotsiaalse närviga naisõiguslust kuulutav aktivist. 1830ndate aastate Eestimaal? Aeg on selliste tegelaste jaoks selgelt liiga vara. Inimesed ei oska paraku ajalugu interpreteerida ja see tuleb neile lahti seletada,“ märkis Kütt.

Juliana oli oma isa ainus laps, pärijanna, mis tähendas, et isa püüdis talle anda võimalikult hea hariduse ja saatis ta selleks Saksamaale õppima. „Seal olid võimalused suuremad ning teisalt ühiskond kahjuks või õnneks kraadi jagu liberaalsem, kui siin. Need vabamad tuuled jäid paraku ka Julianale külge,“ kõneles autor kolmandast tegelaskujust.

Kirjanik tõdes, et on lugejatega kohtudes tundnud isegi teatavat meelehärmi. „Räägin inimestele, kui suur töö on ajaloolise krimiromaani jaoks materjale kokku koguda, kui keeruline nüansse tõetruult kujutada… ja kõige rohkem huvitab lugejaid, mis von Fockist ja Annikvere mõisapreilist edasi saab,“ muigab Kütt.

Tema raamatutes ongi mõisate eluoluline taust sama huvitav kui krimiliin. „Seega on minu raamatutes kaks ühes ja see on end igatpidi õigustanud. Esimene raamat on kõige muretum ja lõbusam, olin kirjutamises vaba. Ma ei üritanud asju vägisi kokku siduda, lasin fantaasial lennata,“ sõnas kirjanik.

Teine raamat oli autori sõnutsi tõsisem – ta nägi eeltööga palju vaeva, sisse toodud ajalooline liin nõudis lisauurimist. Pikalt läbi mõeldud ja mahuka eeltööga on ka järgnevad kolm. „Kõik on üsna erinevad raamatud. Need on igaüks enda nägu ja hästi selgelt ka minu nägu,“ iseloomustas autor.

Muidugi seiklevad peategelased edasi ka Sagadi mõisalugude järgmistes raamatutes ja armastajapaari omavaheline kirg ka kindlasti kasvab. Üks on selge – ka järgmises raamatus saadakse kurikael lõpuks kätte. Kas aga järgmine raamat lõpeb pulmadega?

„Päriselus Paul von Fock ei abiellunud kunagi. Ma ei saa ega tahagi seda muutma hakata. Väga keeruline on pärast seletada, et kõike muud olen soovinud kujutada tõetruult, aga seda mitte. See poleks tõsiseltvõetav,“ selgitas Kütt.

Tema stiil on eriline, lood meenutavad näidendit või stsenaariumit ja talle on ka öeldud, et tema kirjapandu on nagu audioraamat – jutustatud lugu. „Eks ma kirjutangi kujutades ette liikuvat pilti. Nemad toimetavad, teevad oma tegemisi, mina panen selle lihtsalt kirja, mida kõrvalt näen. Mõnigi kord tahaks küll sekkuda, aga ei saa. Minu jaoks selline lahendus toimib ja ega midagi paremat välja mõelda pole ka mõtet ega vaja,“ rääkis autor loomeprotsessist.

Nii toimetavad tema tegelased justkui laval. Värskeima romaani jaoks sai kirjanik mõtte ühest Sagadi mõisas toimunud Öömuuseumi loengust, kus jututeemaks olid mõisaaegsed vaimsete probleemidega inimesed. Lektori ettekanne hakkas kirjanikku painama ja andis nii tausta kogu järjekordsele Focki uuritavale mõrvaloole.

Oma viiendas krimiseikluses askeldab Sagadi mõisahärra parun Paul von Fock Avanduse mõisas, puutudes muu hulgas kokku hullumaja ja aadliseisusest vaimuhaigete ravimise meetoditega. Muidugi ei puudu mõrvad. „Avanduse mõisaga, mis praegu seisab kahjuks tühjalt, on mul ka isiklik seos: mu vanaisa-vanaema elasid selles hoones pikka aega, ma olen lapsepõlves selle maja iga nurga järgi uurinud,“ avaldas Kütt.

„Viies osa lõpetab justkui Focki seiklused, aga olen kindel, et ta ei pääse ja peab tulevikus mõnd lugu veel uurima,“ muigas kirjanik. Millist lugu Fock järgmisena uurima asub, näitab juba aeg.

Sagadi mõisast Euroopasse

14. märtsil esilinastus Eesti Televisioonis Eesti kõigi aegade suurima ja kalleima teleprojekti, Ain Küti romaanide ainetel loodud seriaali „Von Fock“ esimene osa.

Seriaali sünni taga on suuresti teatrimees Üllar Saaremäe toetus ja entusiasm: juba pärast Küti esimese romaani lugemist oli ta olustikust väikest viisi vaimustusse sattunud.

„Virumaa patrioodina leidsin, et kui nii põnev romaanisari on ilmunud, tuleks sellele suurt tähelepanu tõmmata. Eks teatrimehena oli esimene mõte teha sellest suvelavastus, aga kallis abikaasa Ketlin utsitas kõrgemalt mõtlema. Ja sealt see telesarja idee tuli,“ meenutas ka Saaremäe ise, kes on seriaali loominguliseks produtsendiks.

Mullu kevadel-suvel filmiti nii Eestis, Lätis kui Itaalias üles 4 + 4 seeriat krimidraamat tööpealkirjaga „Detektiiv von Fock“.

„Sellise asja tegemine on väga pikk protsess ja sellel on üks põhjus – kui hästi tahta teha, on see väga-väga kallis,“ rääkis Ain Kütt. „Kui numbrid kokku löödi, oli kohe selge, et Eestist nii palju raha võtta ei ole ja tuleb otsida koostööpartnereid. Õnneks neid leidus.“

Kokku sai seriaaliks kaks mõrvalugude esimest raamatut, kuus tundi materjali. Seriaali produtsent on Zolba Productions, kaasprodutsentideks-tootjateks Bergmane Production, Movie Mento ja Eesti Telefilm. Parun von Focki kehastab Priit Pius, Annikvere mõisapreilit itaallanna Aurora Ruffino ja Wagnerit Sten Karpov. Näitlejaid on seriaalis väga palju, statistide osadesse kaasatakse ka kohalikke inimesi. Režissöör on Arun Tamm.