„Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, Jonas Jonasson
Julgen arvata, et enamik Eesti lugejaid tunneb rootsi kirjandust eelkõige maailmakuulsate krimikirjanike kaudu, kellest tuntumad on Henning Mankell, Stieg Larsson, Per Wahlöö, Liza Marklund ja Camilla Läckberg. Kes aga soovib tutvuda rootsi teist laadi väärtkirjandusega, soovitan Jonas Jonassoni, kelle esimest romaani „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ seekord Kuulutaja lugejatele tutvustan.
Jonasson pole küll krimikirjanik, aga tema lugu saja-aastasest vanurist on groteskselt kriminaalne ja musta huumorit täis pikitult ääretult naljakas. Vanahärra seiklustest lugedes ei tohiks küll mitte ükski hea kirjanduse nautija pettuda, vaid suurepärane meelelahutus on garanteeritud.
Kui peategelane Allan Karlsson sada aastat vanaks sai, avas ta vanadekodu esimesel korrusel oma toa akna ja ronis välja võõrasemasid täisistutatud lillepeenrasse. Seljas pruuni värvi pintsak ja püksid ning jalas toasussid, jäi ta hetkeks kõhklema, kas ronida tuppa tagasi ning tuua müts ja kingad. Teinud aga kindlaks, et vähemalt rahakott on tal põuetaskus, loobus sellest kavatsusest, sest tagasironimine tema eas oleks olnud keeruline manööver. Ka pelgas ta inimvaenulikku õde Alice’it, kes aimas pikalt ette, kui midagi teoksil oli. Alati leidis ta viinapudeli üles, ükskõik, kuhu Allan selle ka peitis.
Jättes pika ninaga nii vallavolikogu esimehe kui kohaliku ajalehe reporteri, kes teda suure juubeli puhul õnnitlema tulid, hakkas Allan oma pissisussides astuma (susse nimetatakse nii, kuna üliküpses eas mehed suudavad harva jalatsitest kaugemale pissida). Allan kõndis läbi pargi ja suundus kiriku lähedale surnuaiale. Ta istus kalmupingile jalgu puhkama ja märkas, et iroonilisel kombel oli ta sündinud samal aastal ühe mehega, kes puhkas otse ees oleva hauakivi all. Üks nendevahelisi erinevusi oli aga see, et too Henning oli juba 61 aastat varem alla andnud.
Allan ei vaevanud pead, miks mees 39-aastasena surra võis, sest ta ei seganud end mitte kunagi teiste asjadesse. Ta mõtles hoopis, et oli vanadekodus elades valesti mõelnud, kui arvas, et võiks seal ka ära surra. Sest kuidas keha ka ei valutanud, ometi oli palju huvitavam õde Alice’i eest põgeneda, kui lamada liikumatult kahe meetri sügavusel mulla all.
Selliste tujutõstvate mõtetega suundus Allan bussijaama, et sõita kiiresti lõuna poole, kuna tema põgenemine oli kindla peale juba avastatud. Bussijaamas polnud mitte ühtegi inimest, ainult kassas istus äbarik kassiir. Allan ostis pileti esimesele kaugliini bussile ja jäi ärasõitu ootama. Siis aga tuhises jaamahoonesse räsitud välimusega noormees, vedades järel päratusuurt kohvrit. Noormees palus Allanil kohvrit valvata, kuna tal oli suur häda, aga tualetti ta kohvriga ei mahtunud. Allanil polnud selle vastu midagi, aga just siis, kui noorsand vetsu läks, sõitis buss ette ja Allan asutas end minekule, tirides ratastega kohvrit enesega ühes. Bussijuht aitas lahkelt kohvri hoiuriiulisse paigutada ja sõitiski minema.
Kui noormees avastas, et tema kohvrit valvanud vanamees on selle ära varastanud, tormas ta kassiiri juurde, kelle suhtes kasutas ränka füüsilist vägivalda, misjärel too tunnistas, et üks vanur sõitis koos kohvriga minema. Hiljem tundis mehike veel koduski hirmu, silitas närvide rahustuseks oma kassi ega julenud politseisse helistada.
Saja-aastast Allanit hakkasid taga otsima nii politseikomissar Aronsson kui kohvrita noormees. Kui Allan lõpuks inimtühjas peatuses bussist väljus ning väsinuna ja vaevatuna metsa poole kõndis, jõudis ta kogu elu seadusi eiranud pisisuli Juliuse juurde, kes oli Allanist ainult 30 aastat noorem. Julius ei imestanud, miks ja kuidas nii vana mees äkitselt temalt öömaja palus. Ta aitas hoopis sõrgkangiga kohvri avada ja lugeja saab lõpuks teada, mis selle sees peitus. Kui mehed hiljem napsu võtma hakkasid, tundis Allan end nii hästi, et isegi surm tundus talle hirmuäratav. Hommikul pohmelliga võõras ümbruses ärgates mõtles ta, kas on lõpuks siiski une pealt ära surnud. Kohvri kaotanud noormehe käsi käis aga suht täbaralt ja tema semud-kurikaelad jätkasid kohvri pihta pannud Allani ning tema uute sõprade tagaajamist.
Paralleelselt saja-aastase Allani pööraste seiklustega vanadekodust põgenemisel kirjeldab autor paeluvalt mehe eelnevalt elatud elu. Saame teada, miks Allan sattus noore mehena neljaks aastaks hullumajja ja miks lõpuks eugeenikaga tegelev psühhiaater ta haiglast välja kirjutas. Hiljem aga, kui politsei tahtis mehe uuesti hullarisse paigutada, psühhiaater seda teha ei julenud. Ning kuidas Allan lõhkeaine spetsialistina Hispaania kodusõjast osa võttis ja hiljem kindral Franco juures tööle hakkas, sealt Ameerikasse president Trumani füüsikutele tuumapommi valmistamist õpetama läkitati.
Jonasson naerutab lugejaid, mis asjaoludel religiooni ja poliitikavastane Allan Iraanis vangistatakse ja pannakse ühte kongi pastor Fergusoniga, kelle kohta Allan arvas, et misjonäril pole mõistusega kõik korras ja soovitas talle üht head hullumaja Rootsis. Saame lugeda, mis asjaoludel lendas Allan ühes lennukis Churchilliga ja kohtus hilisemas elus veel nii mõnegi suurkujuga. Neile, kes armastavad helget ja elutervet huumorit, on see esimestest lehekülgedest lugejat naerutav romaan nagu rusikas silmaauku. Naerda saab nii, et piss püksis ja pisarad silmis.
Jonas Jonasson (sündinud 1961) on endine ajakirjanik ja meediakonsultant, kelle debüütromaan „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ ilmus aastal 2009 ja sellest sai tollal enimmüüdud raamat Rootsis. Tänaseks on seda tõlgitud ligi 40 keelde. Eesti keeles ilmus romaani esmatrükk aastal 2012 (teine 2016), mille tõlkis Kadri Papp.
Viimane eesti keelde tõlgitud Jonassoni romaan on trükisoe „Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas“. Ei taha küll olla küüniline, aga kes raha lugema ei pea ega ela palgapäevast palgapäevani, saab selle praegu osta raamatupoest vaid 31 euro eest. Ülejäänud hea kirjanduse austajad võtavad aga vapralt taas kord raamatukogus teosele sappa. Aga pole hullu, sest nagu ütleb alles saja-aastaselt rikkaks saanud Allan Karlsson: „Asjad on nagu on ja läheb nii, nagu läheb.“
Ülle Kask
