Saladuslik Silvio

Sel nädalavahetusel näitab Rakvere Teatrikino draamat „Silvio“, mis heidab jõulise pilgu võimu telgitagustesse.

Tõnu Lilleorg

Filmis nähtav meenutab väga palju endise Itaalia peaministri Silvio Berlusconi elukäiku, kuigi filmi tegijad teatavad kohe algul, et võimalikud sarnasused päriseluga on kõigest kokkusattumus.

Filmi esimeses pooles näeme peategelase (mängib Toni Servillo) oleskelu Sardiinia luksusvillas. Teda huvitaks ehk uuesti võimule saada, kuid ta näeb, et vasakpoolsete valitsus hoiab riigitüüri kindlalt. Külla saabunud äripartner pakub välja plaani, kuidas valitsus kukutada ja ise uuesti võimule tulla.

Plaan hakkab realiseeruma, kuid stopp – see film ei jutusta kaasahaaravalt põnevatest sündmustest, milles osalejate põu eesterendava edu mõjul innu ja ootusärevusega täitub. Pigem vaatleb film tegemisi Silvio eraelulises lähikonnas, milles sisaldub lagunemise motiiv.

Peategelane on väga enesekeskne mees, kes januneb laiade masside imetluse järele. Ta oskab käituda rahvamehena ja on osav müügimees. Ta on justkui inimhingede insener, kes suudab kujundada rahva emotsioone ja serveerida fakte sobival viisil. Kohati jääb mulje, et ta teab rahvast rohkem, kui rahvas ise. Samuti meeldib talle pidutseda.

Silvio minapilt on niivõrd teda ennast täis, et talle valmistab tõsiseid raskusi tajuda teist inimest empaatiliselt ja enesega võrdsena. Samuti on ta vägagi saladuslik, oma sisimat olemust ei ava ta kuigi palju ka oma abikaasa Veronicale (Elena Sofia Ricci).

Film on üsna pikk, kestes 2,5 tundi ja kulgedes aeglases tempos. Teos võib nõuda filmisõbralt küll suuremat keskendumist, kuid samas see justkui vangistab vaataja tähelepanu. Nii tekib saalis istudes aeg ja ruum filmi sõnumi tunnetamiseks.

Filmi režissöör on Paolo Sorrentino, kelle menuseriaali „Noor paavst“ võis mullu sügisel vaadata ETV2 kanalilt. Heli, sümboleid, montaaži ja tempot on režissöör kasutanud filmis väga meisterlikult, luues linateosesse omanäolise meeleolu. Filmis leidub ka rajusid peostseene, mistõttu on sellel vanusepiirang.

Kindlasti on „Silvio“ eeskujulik näide heast, kunstilisest ja sõnumiga Euroopa filmist, millel on tänulik publik olemas. Kaudselt näitas seda ka asjaolu, et üleeile vaatas Tallinna Artise kinos filmi ligi 80 inimest, mis on päevase seansi kohta väga suur arv.

Silvio naudib elu oma villa õuel.

Foto: A-One Films