Sari Estonia hukust äratab painaja
Inspira kanalil saab vaadata uut Eestis toodetud telesarja parvlaev Estonia hukust.
Margit Adorf
Inspira kanal on Telia TV paketti kuuluv Telia enda kanal, mille saab Telia TV teenust tellides kaasa tasuta. Kui teil on kodus mõni teine teleteenuse pakkuja, kuid soovite sarja siiski vaadata, otsige üles mõni sõber, kellel see teenus kasutusel ja kellele külla minna ning filmiõhtu teha. Kes nii seltskondlik pole, siis Telia TVd saab vaadata ka arvuti kaudu nagu Netflixi, nii et tellige teenus ja vaadake kodus. Kokku on sarjal „Estonia“ kaheksa osa, neist eetris ära olnud kaks, kolmas osa jõuab eetrisse pühapäeva õhtul, 29. oktoobril, kell 20.
Inspira kanalil on iga osa järelvaadatav kaks nädalat, seega esimest jagu saab seal näha veel eeloleva pühapäevani. Iga „Estonia“ osa on pärast tele-eetrit järelvaadatav ka Inspira + keskkonnas, mis on kõigile Telia TV klientidele kasutatav lisatasuta.
Enne kui asun sisu kallale, ütlen veel niipalju, et esimest osa oli väga häiriv vaadata seda risustavate reibaste reklaamipauside tõttu. Järelvaatamises saab need küll edasi kerida, kuid ikkagi oli see leinameeleolulise tragöödiasarja puhul vägagi segav. Õnneks sai keegi ka seal telekanali meeskonnas sellest aru, et nii ei kõlba, ja teine osa oli salvestuses juba ühe jutiga vaadatav, ühtegi reklaami vahele ei tulnud.
Sari on valminud Eesti, Soome ja Rootsi koostöös. Töö sellega sai alguse juba 2019. aastal, mil tehti põhjalikud taustauuringud, et lugu saaks võimalikult tõetruu. Stsenariste on samuti nii Eestist, Soomest kui Rootsist, nagu ka näitlejaid ja meeskonnaliikmeid. Massistseenides osales 700 inimest, et ikka päriselt päris tunduks.
Vaatajat sellega ei hellitata, et esimeses osas enne mingeid tegelasi argioludes tutvustataks või pikalt rahulikku meeleolu loodaks, üsna esimestel minutitel on meri tormine, elu laevas keeb ja enne kui arugi saad, on laev juba põhja läinud ja päästetakse esimesi inimesi. Esimene osa jättis mõnevõrra rabeda mulje, kuid sellele tundele aitas kindlasti kaasa reklaamirisustus, mis tõmbas sünge atmosfääri mõjusust alla. Ängi siiski on kuhjaga ja esimese osa põhiline emotsioon on see, et mitte midagi ei tea. Kes on pääsenud, kes on elus, kust saaks mingisugustki nimekirja, kas laev tõepoolest läks põhja, kuidas see ometi võimalik on?
Näitlejad on tasemel, väga palju emotsioone antakse edasi mitte dialoogides, vaid miimika ja pauside abil. Eks ta nii oligi. Kui oled väga sügavas kriisis, siis saabub su peale halvav vaikus, seda tunnet on filmis vahedalt edasi antud.
Teine osa loksutab esimeses nähtu juba veidi paremini paika. Ka siin minnakse tagasi laevahuku juurde, näidatakse tagasivaatena seda, kuidas rahvas läheb laeva peale ja siin näeb juba pikemalt laevahuku agooniat ning seda, kuidas inimesed tormiga laevast põgeneda püüavad. Saab selgeks, et laev tõepoolest läkski põhja väga kiiresti, alates kreeni minekust oli 15 minutiga juba põhjas või igal juhul vee alla uppunud.
Teises osas keskendutakse pikemalt uurimise esimestele etappidele, näidatakse rootslaste üleolekut uurimise ajal, erimeelsusi kolme riigi uurimisrühmade seas, bürokraatiat ja arusaamatusi. Aga näeme ka palju surnukirste, lähedaste ootust, kas nende sugulane või sõber on pääsenud, päästjate valu olukorras, kus päästa polegi enam kedagi, sest laevalt pääsenutestki on suur osa juba päästeparvedel surnud. Siin on tehtud väga suur psühholoogiline töö ja ängi, ahastust ning painavat meeleolu on see sari tõepoolest pilgeni täis.
Kunstnikutöö on tasemel, interjöörid ja kostüümid on ajastutruud, ka mobiiltelefonid, autod, kohvitassid jne on autentselt 90ndatele omased. Tehtud on kõik selleks, et toonased sündmused ja emotsioonid ellu äratada, ilma igasugust allahindlust tegemata.
Igal eestlasel, kes elas 1994. aasta Eestis, on selle laevahukuga mingi seos, mingid mälestused, isegi siis, kui endal kedagi tuttavaist-lähedastest laeva ei jäänud. Mina olen üks nendest, kes ei tunne mitte kedagi, kes oleks Estoniaga põhja läinud, küll aga tunnen kahte inimest, kes pääsesid. Nad olid minuealised, umbes 20-aastased.
Hoolimata sellest, et mu lähedasi Läänemere märga hauda ei jäänud, mäletan täpselt seda, kus ma olin, mida tegin, missugune meeleolu valitses. Üks mu klassivendadest oli samal ajal aega teenimas ja oli üks neist, kes saadeti sadamasse appi. Vastu hommikut käis ta mul koos paari väekaaslasega külas, et saada veidike „normaalsuse tunnet, et maailm kestab edasi“. Mäletan, et pakkusin neile küülikupraadi, mida olin õhtul teinud ja siis nad sõitsid tööpostile tagasi. Raadiost lasti kolm päeva järjest ainult leinamuusikat. Ajalehes ilmus lehekülgede pikkune reisijate nimekiri. Kes said päästetud või kes laevas olid, ei teadnud terve igaviku, see tundus päevade pikkuse ootusena.
Kui keegi neid sündmusi veel vahetumalt üle elas ja kaotas Estonia hukus mõne lähedase, siis tuleb küll hoiatada, et see sari rebib kõik toonased haavad lahti. Mina sain seda vaadata vaid tänu sellele, et ühtegi hukkunut isiklikult ei tundnud. Ja minulgi oli seda vaadates rusuv meeleolu ning vanad mälestused elustusid taas. Arvatavasti oli ka selle sarja filmimine ränk katsumus nii näitlejatele kui režissööridele, kes pidid nii ahastamapanevaid sündmusi elustama. Sarja režissöörid on Måns Månsson (Rootsi) ja Juuso Syrjö (Soome). Eesti näitlejatest teevad seriaalis kaasa Kaspar Velberg, Rain Simmul, Doris Tislar, Gert Raudsepp, Egon Nuter jpt.
Hoolimata sellest, et vaatamine on kohati halvavalt valus, siis soovitan seda sarja, kuna see on mõjus ja kvaliteetselt loodud. Kes pelgab, et sellest on tehtud mingi meelelahutuslik tilulilu, siis võin kinnitada, et vähemalt esimese kahe osa pealt seda küll kuidagi järeldada ei saa.
