Satanistid, natside lapsed ja GMO

Tuleva nädala telekavas jäi mul pilk pidama kolmel dokumentaalfilmil, millest üks on ilmeksimatult dokumentaal, teine kaldub kallutatuse tõttu propaganda poole ja kolmas on täiesti selgelt 100 protsenti propagandafilm.

Margid Adorf

Kolm kõnealust filmi on 20. aprillil ETV kanalil näidatav „Elagu saatan?“ („Hail Satan?“, 2019), 21. aprillil ETV2 kavas olev „Väikesed sakslased“ („Kleine Germanen“, 2019) ja 23. aprillil ETV2 kanali film „Toidu evolutsioon“ („Food Evolution“, 2016).

Kõige nõrgem ja puhas propaganda on nendest „Toidu evolutsioon“, mis keskendub promole, et GMO on hea ja ainuõige ning edastab sõnumi, et need, kes pooldavad orgaanilist toitu, on rumalad tagurlased, kes eitavad teaduse võidukäiku ja elavad omaenda fantaasia hirmudes.

Sealt ei puudu ei kõlavad loosungid ega ka mitte nuttev farmer, kes pisarsilmi kiidab geneetiliselt muundatud taimi. Kurikuulsale väetisefirmale Monsanto aga maalitakse pea ümber lausa pühapaisteline oreool. Siinkohal ma küll ei soovi väita seda, et GMO taimed on saatanast ja parem kui neid üldse olemas poleks, küll aga viitan ma siin sellele, et teemat on käsitletud väga üheülbaliselt, pinnapealselt ja selge propagandasuunaga.

Mina ei suuda seda filmi vaadata kui dokumentaali. See on lobifilm. Kui te pooldate GMO-d, siis see ei anna teile midagi juurde. Kui eelistate orgaanilist taime, siis see film tõenäoliselt teid ümber ei veena. Võite vaadata, aga olge hoiatatud, film on üsna igav, sisutühi loosungitega vehkimine.

Rääkides saatanast, siis kindlasti on palju vastakaid emotsioone ning mõtteid tekitav film režissöör Penny Lane’i poolt kokku pandud „Elagu saatan?“. Ka see linateos on pisut liiga palju ühele poole kaldu, kuid siiski ei ole see nii loosunglik ja selgelt sugereeriv. Nii et kui ma seda propagandaks nimetaksin, siis teeksin filmile liiga. Siiski, kristlased on siin selgelt vähem sõna saanud ja nemad jäävad selles loos pigem kurjuse kehastuseks, samal ajal kui kaasaegsed satanistid on edasi antud kui nunnud vääritimõistetud, süütud provokaatorid.

Satanistide filmi puhul pean esmalt hoiatama selle eest, et siin näidatakse päris palju paljast ihu, on nii paljaid naisi kui mehi. On ka suudlevaid samasoolisi paare. On vanu kaadreid sataniste kujutavatest mängufilmidest, kuid siiski mitte midagi nii verdtarretavat nagu võib näha mõnes õudusfilmis. Kedagi ei ohverdata, päid otsast ära ei rebita, verd ei jooda.

Filmi autor kujutab USA Saatana Templi kogukonda. Lugu algab mängulises võtmes, tüübid näivad lihtsalt lollitavat. Siis aga kasvab sellest välja veidi tõsisem poliitiline liikumine. Saatan on nende satanistide jaoks lihtsalt sümbol, selleks, et oleks mingi sümbol. Nad ei kummarda saatanat, ei tegele hirmsa musta maagiaga ega midagi säärast. Kas kuskil USA-s ka niisuguseid vereohvreid toovaid sataniste olemas on, see filmist ei selgugi.

Vaatajale näidatakse leebeid ja korralikke sataniste, kes küll näevad ekstreemsed välja oma tätoveeringute, neetide ja riietusega, kuid sisimas on üllameelsed mõmmikud, kes tahavad lihtsalt peavoolu poliitikale vastu ujuda ja võidelda usuvabaduse eest Ameerikas. Nad isegi viskavad ühe liikme endi seast välja, kuna see muutub oma esinemises liiga tooreks, lubades presidendi maha tappa. Selline asi tänapäevastele satanistidele ei sobi. Küll aga sobib neile hauakivide rüvetamine ja surnute kuulutamine homoseksuaalseks.

Film kulgeb üldiselt rahulikus tempos, paneb kohati küll kulmu kergitama, aga mingeid nii hirmsaid situatsioone seal ei ole, et süda lööke vahele jätaks. Pigem soovitan vaadata, siis on, mille üle hiljem arutada, et kes kuidas asjast aru sai. Mine tea, äkki tunnete ennastki pärast selle filmi vaatamist veidike satanistina. Või siis vähemalt on uhke tunne olla pagan.

Kolmas film, „Väikesed sakslased“, võtab luubi alla äärmusliku natsluse. See räägib lastest, kes on sündinud Saksamaa natsiperekondadesse. Vaheldumisi on dokumentaalkaadreid fašistlikust Saksamaast, tänapäevaseid olusid, rääkivaid päid ja animatsioonina esitatud lugusid. See on kindlasti huvitav vaatamine ja kui te olete näinud filmi „Jo-Jo Rabbit“, siis see on pisut nagu tolle mängufilmi dokumentaalist sõsar. Komöödia see küll kindlasti ei ole, aga minu meelest ei olnud ka Jo-Jo Rabbit kuigi koomiline, pigem siiski traagiline.

Kaader filmist „Elagu saatan?“. Foto: pressimaterjalid