Seakatk jõudis Virumaale

Neljapäeval oli Aafrika seakatk arutlusel nii maakondlikul kui ka riiklikul kõige kõrgemal tasemel. Kas ja kui palju sellistest ümarlaudadest kasu on, seda ei tea keegi – nüüd, mil õige aeg katku tagajärgede minimaliseerimiseks on mööda lastud, saab vaid tõdeda, et olukord on selline, nagu on, ja püüda päästa, mis päästa annab.

Aivar Ojaperv

Lääne-Virumaale jõudis seakatk (või täpsemalt tuvastati) lõppeval nädalal, kui katkupisik leiti Rakke vallas tegutseva väiketaluniku sigadelt. Rakke vallavanema Andrus Bloki sõnul on sead tänaseks hävitatud ja hooned desinfitseeritud.

Tagajärjed ulatuvad aga kaugemale: avastatud kolde tõttu kehtestati piirangutsoon, mille sisse jääb ka Lahu kandis tegutsev 7400 loomaga seafarm, ja selle farmi sigasid tohib nüüd vaid turustada Eestis. „Farmi omanikule on see tõsine probleem, et sigu ei saa välismaale müüa,“ nentis Blok. „Kui sul turgu pole, siis kuhu sa pealekasvu paned?“

Riskiplaani on vaja

Põllumajandusministeeriumis toimus katkuteemaline arutelu ja otsuste vastuvõtmine eile pärastlõunal, hommikupoolikul oli aga sama asi arutlusel Lääne-Viru maavalitsuses. On ju Lääne-Virumaa Viljandimaa järel teine seakasvatuspiirkond Eestis ja nüüd, mil katk on jõudnud juba meie maakonna piiridesse, on olukord enam kui tõsine. Lausa traagiline.

„Maavalitsuses toimunud kohtumisel jäi kõrvu seakasvatajate mure, et ohutsoonide kehtestamisega on neile liiga tehtud,“ rääkis Rakke vallavanem Blok. „See on kahe otsaga asi – ma tegelikult mõistan nii üht kui ka teist osapoolt. Muidugi tahavad seakasvatajad, et müügil piiranguid poleks, aga samas on oht katkupisikut edasi levitada.“

Bloki sõnul lepiti kokku, et seakasvatajad koostavad n-ö riskiplaani. „See on selleks, et kui juhtub kõige hullem ja katk on farmis, siis teaks täpselt, kuidas edasi talitada. Mitte nii, et kui õnnetus juba käes, siis hakatakse alles mõtlema.“

Kes hüvitab?

OG Eletra omanik Oleg Gross, kelle kontsern oma tootmise tarbeks samuti sigu kasvatab, mainis, et tema ettevõtete kulud kiirmeetmete kasutusele võtuks on olnud suurusjärgus 20 000 eurot. „Neid kulusid ei kompenseeri ilmselt keegi,“ lausus ta. „Riik muudkui nõuab ja kehtestab hilinenud määrusi, nende täitmiseks vaja minevatest kuludest pole aga juttu olnud.“

Katku tõttu hävitatud sead on riik lubanud nende omanikule hüvitada. „Aga seda vaid juhul, kui kõik veterinaariaalased ja muud ohutusnõuded on täidetud,“ täpsustas Gross. „Nõudeid tuleb aga lausa iga päev juurde ja seakasvatajal on raske orienteeruda, mida ja kui palju ta peab tegema.“

„Olukord on ettearvamatu, lausa traagiline,“ lisas ta. „Katk võib levida ka porikärbse või närilisega. Lisaks pole ikka veel teada, milline meetmetest ohtu minimeeriks: ühed näiteks räägivad, et metssigade küttimine ja nende arvu suur vähendamine on hädavajalik, teised on aga veendunud, et jaht ajab seakarjad liikmele, mis aga suurendab katkupisiku levimist veelgi.“