Signe Kivi soovitus valijale: säilita külma närvi
Miks ma kandideerin 2015. aasta Riigikogu valimistel just Lääne-Virumaal? Aga sellepärast, et meie perel on juba kolmkümmend aastat oma kätega taastatud maakodu Vihula vallas.
Signe Kivi,
Reformierakonna kandidaat nr. 322 Lääne-Virumaal
Just nimelt maakodu, mitte suvila. Armastame seda Eestimaa kanti ja siinseid inimesi. Kuigi olen sündinud ja kasvanud pealinnas, võin ennast täna pidada ühtaegu nii taluperenaiseks kui ka linnaprouaks ja tunnistan, et vaheldusrikas keskkond on mulle oluline ja inspireeriv. Vajan nii linnakära ja melu kui maakodu vaikust ja looduse väge. Viimastel aastatel on see vägi liigagi palju muutnud varem aastakümneid hoitud kaunite vaadetega Lahemaa loodust. Kündmata põllud ja karjatamata heinamaad on märk muutunud riigikorrast ja hoopis teistsugusest maaelust ning -tööst. Vahel on tunne, nagu vallutakski võsa tagasi kõik need kohad, mis enne olid inimeste kodud ja töökohad.
Virumaal samad mured mis terves Eestis
Lääne-Virumaa on eripärane ja edumeelne piirkond. Aga ka siin on samasuguseid muresid kui mujal Eestimaal. Külad ja koolid jäävad tühjemaks, töökohad kaovad ja paljude perede murekoorem kasvab.
Jah, enam ei ole väiksemates asulates niipalju tulesäras aknaid kui veel paar aastakümmet tagasi. Üha rohkem peresid kolib sinna, kus on rohkem võimalusi – olgu selleks nii lastehoiu kui õppimise ning vaba aja harrastustegevuste valikud.
Muidugi on ka vaikses üksikus maakohas oma võlud ja aeg-ajalt kuuleme-näeme ka neid, kes linnaelu hoopis maal elamise vastu vahetavad. Mõnikord esitatakse neid peresid kui kangelasi, kes on nagu millegi enneolematu ja erakordsega hakkama saanud. Siis mõtlen alati nendele kümnetele tuhandetele peredele, kes sünnist saati Eestimaa erinevais paigus, tihti mitu põlvkonda järjepanu, põlise põllumehe ametit on pidanud ja hakkama saanud – hoolimata valitsustest ja valimislubadustest. Nemad ise ennast kangelaseks ei pea.
Valimiste eel on erakondade vahel käimas lubaduste võistlus ja valijal võib sellest ületrumpamisest hakata ka pea ringi käima. Mida soovitada?
Kindlasti võiks valija säilitada külma närvi ja analüüsida reaalseid võimalusi – kui ikka maad ja ilma kokku lubatakse, siis on eesmärgid pigem kahtlased ja võimatud ellu viia. Eks paljud lubajad eeldavadki, et pärast valimisi on üht-teist ka unustatud ja lõpuks annab „suuga-teeb-suure-linna“-lubadusi ikka kuidagi välja vabandada. Mina olen oma eelistustes usaldanud konkreetse erakonna seatud tulevikusihte, aga alati vaadanud ka, mida kandideerija ise oma eelnevas elus on teinud ja toimetanud. Seda oskan täna ka ise soovitada.
Huvitav kogemus nende Riigikogu valimiste eel erinevatel kohtumisel on, et kõige agaramad küsijad on noored lastega pered ja eakamad inimesed. Eks see ole ka mõistetav – ühed tahavad kindlust oma pere tuleviku osas ja teised on tööea möödudes mures nii riigi püsimajäämise kui oma toimetuleku pärast. Aga ühel meelel ollakse selles suhtes, et parim riigikaitse Eestile on hakkama saavad õnnelikud kodanikud.
Reformierakond on ka kõige raskematel masuaastatel kindlustanud pensionide kasvu ja sel aastal, vastavalt seadusele, tõusevad pensionid 1. aprillist 6,3 protsenti. Keskmine pension – täna on see 353 eurot – on maksuvaba ja pensionide kasvades kasvab ka maksuvabastus. Tuleb tunnistada, et agaramad eakad on parteide programme päris hoolega uurinud, aga lubaduste suhtes ollakse küllalt kriitilised ja ettevaatlikud. Uuritakse, kas proteesihüvitis ikka säilib ja kas seda saab kasutada ka hambaraviks. Kinnitan, et jah. Muretsetakse, kas riik võtab midagi ette selleks, et sündimus tõuseks ja rahvaarv ei kahaneks. Küsijad on ise enamasti eelmise sajandi suurperedes kasvanud ja tänane ühe-kahelapseline peremudel (kui seegi) ei kindlusta meie rahva püsimajäämist. Juht seepärast on Reformierakonna programmis 300eurone toetus pere kolmandale lapsele. See on suur samm edasi senises lastetoetuste süsteemis.
Panustada ei saa ainult ühte eesmärki
Meile on ühtviisi olulised nii riigikaitse, ettevõtluse arendamine, peretoetused kui väärika vanaduspõlve kindlustamine. Ei saa panustada ainult ühte eesmärki, sest erinevad valdkonnad on kõik omavahel seotud. Haridus ja majandus, kultuur ja keel ja julgeolek – need kõik on Eesti riigi tugevateks ja üksteist toetavateks kindlateks nurgakivideks.
Kui hing on helge, ununeb teinekord nii hallina tunduv argipäev. Seda kogesin eelmisel nädalal Tapa Kultuurikoja kontserdil. Georg Otsa laulud olid kokku toonud sellise hulga kuulajaid, et juhataja pidi saali tooma kõik majas olemasolevad toolid – nii paljud tulid kuulama oma linna „tüdrukut“ Kadri Kipperit. Endise kultuuriministrina tõdesin, et riik saab ja peab ka edaspidi muusika- ja kunstielu sündmusi väiksemates linnades ja asulates toetama. Selle emotsionaalne ja positiivne laeng on hindamatu.
