Silmade tervise kontroll on rohkem kui nägemisteravuse määramine

Nägemise kontrolli vajadust mõistetakse üha enam, sest tänapäeval on pea igaühel taskus nutiseade, mis mõjutab rohkel kasutamisel silmade tervist. Mida aga optikapoodi või silmaarstile minnes  kontrollida lasta? Uusi prille ostes on kõige loogilisem nägemisteravust testida, kuid kas sellest piisab?

Sydneys viidi läbi 2353 alaealist õpilast hõlmav uuring, mis tuvastas, et erinevates suurustes tähti kujutava tabeli abil läbiviidava silmade kontrolli käigus suudeti tuvastada küll lühinägelikkust (müoopia), kuid kaugnägelikkuse (hüperoopia) ning astigmatismi (hägune, ebaselge nägemine) sümptomid jäid märkamata.

Kaugnägelikkus võib aga põhjustada omakorda kõõrdsilmsust ehk strabismi ning laisksilmsust ehk amblüoopiat. Mõlemal juhul on varajane avastamine ja ravi määrava tähtsusega.

Laps ei tunneta haigust

See näide ilmestab olukorda ka meil. Nägemise kontroll, mida kasutatakse enamikus koolides ja perearstikeskustes, ei suuda paljudel lastel paraku kaugnägelikkuse ning astigmatismi tunnuseid tuvastada, samas kui põhjalike meetoditega silmi uurides on sümptomid selgelt märgatavad. Kui täiskasvanud inimene suudab ka ise täheldada muutusi enda nägemises ning vajadusel arsti poole pöörduda, siis laps ei pruugi mõista, kas ta näeb normaalselt, ja seetõttu tuleb ekstra tähelepanu pöörata lapse silmade tervise kontrollimisele.

Kaasaegne põhjalik nägemise kontroll hõlmab lisaks nägemisteravuse kontrollile erinevate nägemisfunktsioonide kontrolli. Näiteks binokulaarset nägemist ehk seda, kas mõlemad silmad ikka osalevad nägemisprotsessis, saab kindlaks teha polatestiga.

Mõnikord juhtub nii, et aju lülitab ühel või teisel põhjusel ühe silma nägemisest välja. Kui inimesel binokulaarset nägemist ei ole, saab hakata edasi uurima, milles asi. Silmade tervise seisukohast on see üks väga oluline test. Mõnikord võib inimesel olla ebamääraseid kaebusi peavalu, silmade väsimuse või topeltnägemise üle, mille põhjuseks võib olla varjatud kõõrdsilmsus. Schoberi testiga saab hinnata silmalihaste koostööd, selgitamaks välja võimalik kõrvalekalle.

Astigmatismi ja seda, mis suunal see esineb, saab kindlaks teha kellatestiga. Inimesele näidatakse nn kella ja palutakse määrata, millistel suundadel on jooned tumedamad. Testi tulemusena saab otsustada, millise kraadi all peaks silindrit korrigeerima.

Kooliminevatele lastele võiks teha värvusnägemise ehk Ishihara testi, kuna teatud elukutsete puhul peab värvuste nägemine olema laitmatu ning vastavaid õpinguid plaanides võiks varakult teada, kas vajalikud eeldused on olemas. Sageli tehakse ka puna-roheteste, mis võimaldavad kindlaks teha värvipimedust.

Üha enam räägitakse silmarõhu mõõtmise vajalikkusest ning seda võiks teha sõltuvalt vanusest ja silmade tervisest kord aasta-kahe jooksul. Silmarõhku on tähtis teada, sest selle nõrgenemine võib viidata glaukoomile – haigusele, mille puhul kahjustub silma ja aju omavahel ühendav nägemisnärv.

Glaukoom on üle 40aastaste inimeste seas üks sagedasemaid pimedaksjäämise põhjuseid ja seetõttu tuleks sellest vanusest alates silmarõhku ka tihedamalt mõõta. Kuna glaukoomist tekkinud nägemiskahjustus on pöördumatu, siis on varajane diagnoosimine ja ravi väga olulised.

Probleeme saab ennetada

Kontaktläätse kandjatel on soovitatav kontrollida aeg-ajalt silma sarvkesta, kuna läätsede kandmine võib aegamööda mõjutada selle talitust.

Sarvkesta biomikroskoopia on oluline sestap nii läätsekandjatele kui ka vanemaealistele. Enne läätsede kandma hakkamist võiks lasta uurida ka sarvkesta arhitektuuri, mis on oluline ka silindrilisuse hindamisel.

Kokkuvõttes on hea teada, mis seisus nägemine on, et tõsisemaid probleeme aegsasti ennetada. Tänapäeval annavad silmadele koormust juba varasest east mitmed eri suuruses ekraanidega (nuti)seadmed ning seda enam on vaja osata oma silmade tervist jälgida. Alati ei pruugi häirivaks seejuures osutuda nägemisteravuse muutumine, vaid hoopis peavalud, väsimus ja silmade punetamine või kipitamine.

Eesti Nägemistervise Keskuses kasutame objektiivse nägemisteravuse väljaselgitamiseks autorefraktomeetrit, mis annab aimu silma optilisest ehitusest ja aitab tuvastada lühi- või kaugnägelikkust, ning subjektiivse nägemisteravuse kindlaks tegemiseks traditsioonilist tabelkontrolli. Tavapärane uuring hõlmab nii eelmainitud puna-rohetesti kui ka kella- ja ristsilindritesti. Ligikaudu pool tundi kestev uuring läheb ruttu, sest on ühtlasi põnev ja kaasahaarav.