„Silmapete“ õunakanalil
Ulmekirjanik Hugh Howey’ romaanidel põhinev sari Apple TV platvormil on üllatavalt sisutihe ja kvaliteetne ajaviide.
Margit Adorf
Jahedate kevadilmadega on väga mõnus tubaseid õhtuid pidada ja vaadata mingit filmi kodus. Kui tundub, et Netflixis või telekanalitel on kõik juba ammu ära nähtud, siis üheks heaks alternatiiviks on Apple TV, mis on mahult veidi väiksem voogedastusplatvorm, aga mille eeliseks on see, et seal saab sarjadele valida eestikeelsed subtiitrid, mis on ka päris korraliku kvaliteediga.
Kui sul on Windowsi süsteemiga arvuti, siis saad Windowsile mõeldud äpi alla laadida apps.microsoft.com aadressilt ehk ametlikust Microsofti poest. Arvutis peab selleks olema Windows 10 või hilisem versioon. Apple’i arvutitel on see rakendus juba ostes peal. Kuutasu on Apple TV-l 10 eurot ja kui vahepeal tekib sealgi tunne, et kõik on vaadatud, siis võib tellimuse pausile panna. Mina nii teengi – vahepeal on tellitud üks, siis teine kanal. Ega kõiki korraga ei jaksa jälgida ja ükski platvorm ei ole veel suutnud pakkuda nii palju huvitavat sisu, et iial ei tekiks seda tunnet, et mitte midagi ei ole vaadata ja mis ma ikka tühja maksan.
„Silo“ ehk eesti keeles „Silmapete“ on selline sari, mis mul seni oli kahesilmavahele jäänud, kuid millega nüüd eelmisel nädalal alustasin ja olin nii meeldivalt üllatunud, et soovitan teistelegi. Eesti keeles on Hugh Howey’ „Silmapete“ ilmunud, sellest on kaks raamatut, avaldajaks kirjastus Ersen, mõlemad osad ilmusid 2015. aastal. Nii et kui armastate lugeda raamatut ja vaadata, kuidas seda on ekraniseeritud, siis „Silo“ puhul on see suurepärane võimalus olemas.
„Silmapette“ maailmas elavad inimesed tohutusuures maa alla ehitatud šahtis, allpool kehvemal järjel inimesed, ülalpool kõrgem klass. Enamvähem kõik elavad siiski üsna kasinates tingimustes, kuigi neil on seal ka oma põllud, pargid, toidu ja vee nappust eriti ei paista olevat. Kõiki ühendab hirm ja teadmatus välismaailma ees. Näib, et mitte keegi ei tea seda, miks nad sellises torus elavad, mis juhtus välismaailmaga või millal nad võiksid taas oma varjendist välja minna. Perekonda saab luua vaid ametnike väljastatud loa alusel, ka lapse saamiseks on luba vaja. Viljakas eas naised on kohustuslikus korras rasedusvastase kapsli toime all, sest selles süsteemis ei ole ruumi laienemiseks, peab jälgima, et inimesed ära mahuksid.
Peategelaseks on siin generaatori mehhaanik Juliette Nichols (Rebecca Ferguson), kes kaotab sarja alguses salapärastel asjaoludel oma arvutispetsist kallima Hanki (Billy Postlethwaite). Viimane oli jõudnud jälile mingile saladusele, mis pidanuks paljastama, mis siis juhtus, et nad kõik maa all elama peavad.
Samal ajal arvab šerifi naine Allison (Rashida Jones), et ta on koos Hankiga jõudnud tõe jälile ja lahkub tornist välismaailma. Ta on kindel, et neid petetakse ja tegelikult on ekraanil nähtav surnud maailm lihtsalt silmapete, tegelikult on seal õitsvad puud ja rohelus. Paraku näevad inimesed seespool, kuidas skafandrisse riietatud naine hoolimata kaitseriietusest loetud minutite jooksul sureb. Šerif kannatab seda vaatepilti paar aastat, kuni läheb ka ise samasugusele suitsiidimissioonile.
Nüüd tehakse ettepanek Juliettele, et temast saaks uus šerif, samal ajal kui rahva seas küpseb üha enam uus mäss ja eluhoidev generaator ähvardab iga hetk puruneda. Tunnelis on elu toiminud juba 140 aastat, sellele eelnev aeg ongi suureks mõistatuseks ja pole ime, et vaikselt kõik juba ümberringi laguneb.
Sarjas on üllatavalt tugevad näitlejatööd. Ferguson muidugi on ka A-klassi staar, eriti hinnatuna pärast uusi „Düüni“ filme. Igal juhul ei pea temas pettuma ja ka ülejäänud näitlejate ansambel pakub tasemel tööd. Ulmeline keskkond on samuti muljetavaldav ega jäta liiga odavat kokkuklopsitud muljet. Muide, selle sarja kallal alustati tööd juba 2020. aastal, kuid siis tuli pandeemia vahele ja eetrisse jõudis sari 2023. aastal. Sel aastal pidi tulema teine hooaeg, kuid see lükkub streigi tõttu edasi ja nüüd on loota, et uus hooaeg jõuab vaatajateni järgmise aasta alguses.
Tegemist on üsna uue ulmega, Hugh Howey kirjutas oma kolmest romaanist koosneva sarja („Wool“, „Dust“, „Shift“) aastatel 2012–2014 ja enamvähem kohe sõlmiti autoriga ka lepingud, et sellest romaanist tehakse ekraanilugu. Algselt oli selle kallal töötamas ulmeguru Ridley Scott, kuid nüüd (tele)ekraanile jõudis see produtsent Graham Yosti käe all. Nagu sarjade puhul tavaks,, siis sarja eri osadel on erinevad režissöörid, kokku viis erinevat, kuid üldmulje on ühtlane ja sujuv.
Kuna sari tuli välja eelmisel aastal, siis on see jõudnud juba ka preemiaid noppida, näiteks parima muusika ja kunstnikutöö BAFTA preemiad, kui mainekamaid mainida. Briti operaatorid andsid sellele ka parima operaatoritööga sarja preemia, nii et on küll seda veidi painavat ilu, mida vaadata.
Kokku on selles sarjas kümme osa, nii et kui vaataksite kuu jooksul ainult selle sarja Apple TV-st ära, siis oleks 1 euro ühe osa eest, mis ei ole ju kuigi suur summa. Raamat tuleb laenutada raamatukogust, sest kauplustes on see praeguseks küll juba läbi müüdud. Ulmelisi sarjaelamusi!
