Soovitus ja hoiatus
Sel nädalal kinodesse jõudvate uute filmide seast on mul üks soovitus: „Palm Springs“. Ja üks hoiatus: „Puhkemaja“.
Margit Adorf
Kui vaadata kinokava möödaminnes ja hinnata olukorda pelgalt plakati pealt, siis minu loogiline esimene valik oleks see, et „Puhkemaja“ võiks olla päris tore vaatamine ja „Palm Springsi“ pigem ei tahaks üldse näha. Aga oh imet, pinnapealne eelarvamus on filmide äravaatamisel täiesti uperkuuti lennanud. „Palm Springs“ osutus väga meeldivaks üllatuseks ja „Puhkemaja“ oli lihtsalt igav ja veniv.
Alustame kehvemast. „Puhkemaja“ on seni näitlejana tegutsenud Dave Franco režissööridebüüt. Arvestades, et tegemist on tema esimese täispika filmiga, siis päris maha teha ma seda ei tahaks, sest n-ö õmmeldud on see ju korralikult. Režissööril on õnnestunud luua kena atmosfäär, film on üsna kompaktne, laiali ei valgu.
Kahjuks on loo aluseks olev stsenaarium nii nõrk, et ega sellele suurt midagi peale ei ehita, sest pole lugu. Tegelased on lamedad, kellelegi eriti kaasa elada ei saa. Puudub see liim, mis neid kuidagi liidaks ning see, mis kellelegi eriti kaasa tundma paneks.
Kaks meest ja naine rendivad nädalavahetuseks rannamaja ja asi lõppeb sellega, et nad kõik tapetakse lihtsalt ära. Üle poole filmist on aeglane sissejuhatus ja siis ilmub lagedale mõrvar, kes lihtsalt nopib inimesed oma tapahaamrikesega üles nagu küpsed viljad. Ei mingit suuremat pingelist tagaajamist, pikki hirmuvärinaid, tegelaste siseheitlusi või ka kurjategijale kaasatundmist.
Miks see kurjategija neid üldse notib, seda ei saagi iial teada. Teada saab vaid niipalju, et ta tapab teisigi, lihtsalt suvaliselt. Kogu see film on täielik ajaraisk, pikemat analüüsi ei ole mõtet sellele kulutada. Kui te mind ei usu, eks minge ja vaadake, aga pärast ärge öelge, et teid pole hoiatatud.
Hoopis teine asi aga on filmiga „Palm Springs“. Plakat on sellel üsna mittekutsuv ja edastab sõnumit, et see on üks lamedate naljadega film. Aga kui te lähete linateost vaatama ilma suuremate ootusteta, siis üllatab see lugu teid kindlasti meeldivalt.
Filmi sisututvustusest saab lugeda, et tegemist on pulmapeol ajalõksu jäänud tegelastega. Ajalõks ehk lõputu sama päeva kordamine ei mõju just kuigi kutsuvalt, kas pole? Siin filmis õnneks siiski miski ei kordu täpselt samamoodi. Ja nalja saab igat sorti huumori nautija.
Peaosa täidab Andy Samberg, kelle rolliks on Nyles. Ta on kellegi Misty peika ja seetõttu sattunud pulma, kuhu ei-tea-kui-ammu ajalõksu jäi. Sissejuhatavas osas näeme kohe ära põhisündmuse ehk pulma ja juba aimame, et sellel, mida me ekraanil näeme, on oma ajalugu. Ehk siis kohe on aru saada, et asi juba kordub.
Siit esimene plusspunkt – vaatajat ei kurnata liiga pika sissejuhatusega. Tegelane ei eksi ajalõksu meie silme all esmakordselt ja seega ei hakka ta ka esmakordselt läbi elama kõiki piinu, mida oleme ju varasemates sarnastes filmides juba näinud.
Esimest korda satub ajalõksu pruudi õde Sarah, keda kehastab Cristin Milioti. Temal need lõksulangemise piinad kergelt esinevad, kuid kuna Nyles on lõksus juba vana kala, siis ei muutu film painavaks draamaks, vaid liigub ikka edasi tempoka komöödia žanris.
Ajalõksus on ka kolmas tegelane – keegi pulmakülaline Roy, J.K. Simmonsi kehastuses. Tema toob loole veel omakorda hoogsat vürtsi juurde, aga ma ei saa siinkohal kõike ette ära rääkida, sest see on linalugu, mida tõesti tasub teil endil vaatama minna.
„Palm Springs“ on üllatav armastuslugu, sisutihe ja täis ootamatuid pöördeid. See paneb tegelastele kaasa elama ja pakub filmina uudsust. Linateose režissööriks on Max Barbakow, kelle nimi tuleks meelde jätta, sest ka „Palm Springs“ on täispika mängufilmi režissööridebüüt. Aplausi vääriv debüüt.
Veidra armastusloo peategelased Nyles (Andy Samberg) ja Sarah (Cristin Milioti). Foto: pressimaterjalid
