Stig Rästa tutvustas elulooraamatut „Minu Kennedy”

Muusik Stig Rästa kirjutas palverännakul Santiago de Compostelasse elulooraamatu „Minu Kennedy”, milles pihib avameelselt depressioonist, paanikahoogudest ja narkootikumide pruukimisest.

Ülle Kask

Läinud nädala laupäeval tutvustas noorte iidol Stig Rästa Rakvere Kroonikeskuses elulooraamatut „Minu Kennedy”.

Kui ostukeskuse jõuluvana Stig Rästalt küsis, kuidas tal läinud on, vastas muusik, et jõulukuu on olnud päris töine. „Aga vihma sajab ja pühade peale veel mõelnud pole, kuigi jõuluõhtu tahaks vanaema ja onu juures veeta,” lausus ta.

„Lava peale rääkima tulla on veidi ebamugav, seepärast teen enne, kui hakkan raamatust rääkima, ühe laulu,” sõnas Rästa kitarri sõrmitsedes.

Kirjutamise mõte tekkis palverännakul

Muusikapala lõppedes kõneles Rästa, kuidas tal tekkis mõte raamat kirjutada. „Augustis käisin Facebookis ja seal üks vanem mees rääkis, et kahetseb, et ei tee teoks mõtteid sellest, mida on elus teha tahtnud. Siis otsustasingi palverännakule minna. Järgmisel päeval ostsin lennukipileti ja sõitsin Hispaaniasse.”

„Kui läksin Santiago de Compostela 800kilomeetrisele palverännakule, et puhastuda, otsustasin seal ka raamatu kirjutada,” rääkis muusik. „Kuigi siis ma veel ei teadnud, millest see tuleb.”

Rästa sõnul soovitas üks sõber tal reisiraamatu teha. „Kirjutada on mulle alati meeldinud,” ütles Rästa, „aga kui sa kõnnid päevas 30 kilomeetrit, siis sööd, puhkad, magad ja hakkad uuesti kõndima, siis kippusid minu märkmed koosnema sõnadest „sõin, puhkasin, liikusin”. Otsustasin, et reisiraamatut siiski ei kirjuta, vaid pajatan hoopis sellest, kuidas mu ema töötas muusikaõpetajana lasteaias ja meenutan üldse eluolu Lasnamäel. Juttu eelnenud elust oli põnevam kirjutada ja ma tundsin, et ka teistel võiks olla seda huvitav lugeda.”

Kui Rästal kolmkümmend lehekülge teksti valmis sai, saatis ta need tuttavale toimetajale. „Tohutult oli kirjavigu, toimetaja parandas ära ja saatis mulle siis tagasi.”

„Miks mind on aastate jooksul vaevanud ärevus ja paanikahäired?” esitas muusik küsimuse, millele ta ka raamatus vastata püüab. „Need on huvitavad ekstsessid inimese anatoomias. Adrenaliini tulvab verre, süda peksab, veri on musklites, tuleb hirm, et juhtub midagi kohutavat. Kui läksin esimest korda „Eesti laulule“, tuli peale selline lõvi-hirm, hästi ebamugav tunne, et sure või ära.”

Muusik kõneles, et kui nad tollal ansambliga Outloudz esinesid, küsis rezhissöör, kas kõik on okei ja tema vastas, et jah. „Aga tegelikult oli mul paanikahoog, higi voolas mööda selga, suu kuivas ja keel oli kurgulakke kinni kleepunud,” meenutas Rästa. „Loo lõpu poole alles sain hakata keskenduma selle esitamisele. Paanikahäire ei kesta kaua, läheb ruttu üle. Kui harjutad palju laval käimist ja inimestega suhtlemist, ei tule neid paanikahoogusid enam nii tihti.”

„Rohkem polegi raamatust palju rääkida,” ütles Stig Rästa. „Kas mõni on ka selle ostnud ja soovib autogrammi?”

Tõusis meri kätest, mis enamasti kuulusid noortele tüdrukutele, kes muusikust vaimustuses olid. Kroonikeskuse Apollo raamatupoe juurde tekkis ruttu järjekord. Üks noor neiu palus lauljalt autogrammi koguni oma viiulile.

„Minu Kennedy” ei pajata presidendist

Raamatu kummalist pealkirja selgitab Stig Rästa teose tagakaanel: „ Ärge saage minust valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika presidendiga, mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy” on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, kas mul endal on ikka kõik väga hästi. „Minu Kennedy” on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi.”

Ja veel: Stig Rästa põeb Addisoni tõbe, mis oli ka kunagisel USA presidendil John F. Kennedyl.

Raamatus jutustab Stig Rästa avameelselt, kuidas ta alkoholi tarvitama hakkas: „Alkohol jõudis minu ellu umbes kaheksandas klassis. Koolis pidudel sai mitme peale paar õlut joodud ja kaheksanda klassi jõulupeol panime kinni ka ühe likööri moodi magusa joogi. Jube vastik oli, aga proovima ju pidi, sest teised proovisid ka.”

Muusik šokeerib lugejaid ka narkootikumide teemaga: „Oma esimese kommi ehk ecstasy ehk nööbi proovisin ma oma tolleaegsete sõprade ringis ära umbes kahekümne kahe aastasena. Olin oma silmaga näinud, kuidas see inimestele ilgelt mõjub. Olin sellest tuttavatelt palju kuulnud ja narkootikumide kohta räägiti ainult häid jutte. Sellel ajal ei tegelenud preventiivse tegevusega küll mitte keegi.”

„Minu Kennedy” on noore mehe õõvastavalt avameelne, mõtlemapanev ja õpetlik pihtimus muusikuks ja staariks pürgimise kariderohkest teest. Loodetavasti ei anna see noortele eeskuju samu asju järele proovida, vaid hoopis vastupidi –  neist hoiduda.

Muusik Stig Rästa sai laiemale üldsusele tuntuks, kui võitis tänavu kevadel koos Lääne-Virumaalt Lehtsest pärit Elina Borniga „Eesti laulu“. Eurovisiooni lauluvõistlusel Viinis saavutasid nad looga „Goodbye to Yesterday” seitsmenda koha.

Muusik Stig Rästa omas elemendis. Foto: Ülle Kask